Teekond... 5.osa

Esimene päev rajal

20. dets.2011

Seljakott ei tundunudki esimese hooga väga raske. Igaks juhuks olin kaasa vôtnud ka veel kaks liitrist veepudelit, sest üks giididest hoiatas, et teepeal ei pruugi olla lihtne vee leidmisega. Ees ootav maastik oli selgelt erinev mahedelt lôunamaine ja mäedki ei tundunud olevat eriti suured. Veidi enne äraminekut vestlesin veidi ka looduspargi rangeriga, kes ütles, et rada on väga hästi tähistatud ja kui mul on GPS, siis ei ole môtet isegi lisakaarte vôtta. See oli viga. Seejärel ta teatas, et nemad ootavad täna lôuna poolt tulevat Craigi, kes üritab seda rada (655 km) läbida rekordilise ajaga. Nonoh.

Kummatigi pani 700 meetrit tôusu kohe alguses hinge kinni. See oli veel raja tsiviliseeritud osa, kus kohati olid rajameistrid teinud kividest ja puudest astmeid. Peamiselt sellepärast, et muuhulgas takistada vihmaveel raja erosiooni, kuid kuna astmed olid tihti väga kôrged, tundsin ôige pea, et kuidas seljakott oli valesti tasakaalustatud ja taskutesse olid jäänud asjatuid pisiasju. Esimese poole tunni järel tegin peatuse. Iseenesest on see klassika, et umbes sellise maa peal on selge, mida on vaja varustuses kohendada. Aga samas lôôtsutasin ma juba nagu aurvedur. Poole mäe peal tegin oma seebikarbiga veel ühe pildi, et endale sisendada uhket edasijôudmist, aga samal ajal olin ma shokeeritud sellest, kui kiiresti ma väsisin. Tasapisi hakkasin meenutama kôike seda, mis mäkketôusu lihtsamaks teeb. Paar kuud tagasi Brusselis kohatud endine sakslasest alpijääger näiteks ôpetas, et liikuda tuleb väikeste sammudega, nii säilib energia kauem, kuna eriti mägedes kurnavat pikad sammud kiiresti, ilma et liikumine selle vôrra palju kiirem oleks. Teiseks meenus, et aastatetagusel Alpimatkal oli samuti esimene päev läinud väga raskelt, enne kui oma rütmi leidsin. Ja lôpuks pidin tunnistama, et ma ei olnud ju viimasel kahel kuul mingit trenni teinud. Mida siin imestada.

700 meetri tôusu läbimiseks kulus 2 tundi. Päris alpinistid ilmselt mugistavad juba naerda seda teksti lugedes, sest neil vôib olla veel palju hullem, aga hea küll. Naerge peale. Mina vôistlen siin peamiselt iseendaga.

Teisel pool kuru allatulek oli juba palju lihtsam, nagu vôis arvata. Seal aga ma kohtasin esimest tôelist hullu. Mulle tormas vastu, mäest ülesse matka musta sooja aluspesuga nôtkel pôdrasammul liikuv mees. See oligi rekordimees Craig. Välimuselt meenutas ta mulle reservohvitser Kaido Ruuli, kes on mitmekordne Erna vôitja ja samuti hull sprodimees. Nagu mägedes tavaks, ei minda kunagi teistest matkajatest sônatult mööda, vaid aetakse veidi juttu. Ta väike seljakott kaalus 14 kilo, sisaldades nii väikest telki, magamiskotti ja seejärel peamiselt küpsiseid. Kaelas kandis ta suurt läbipaistvat kile, mille sees oli raja kaart. Ja ei muud midagi liigset. Imetlust väärib aga eelkôige see, et sellisel viisil oli ta liikunud viimased 28 päeva jutti.

Minu varustus tundus selle kohtumise järel kohe mitu kilo raskem ja ma ise hellitatud pühapäevamatkajana.

See mustjas känd on tegelikult justnimelt pôlenud känd.
Aga ümberringi on loodus eluga edasi läinud. 

Allamäge minnes oli jälle aega loodust vaadata. Tôsi, mitte liialt, sest lugematute maojuttude sunnil vaatasin ikka eelkôige jalge ette. Üht teist jäi siiski silma. Sealkandis oli olnud 2003 ja 2006 aastal suured tulekahjud ja kôikjal metsas oli näha mustunud puutüvesid. Kummatigi olid paljud puud ka ellu jäänud ja kôrbenud koore juba maha visanud. Hiljem kuulsin, et Austraalias tehakse teinekord ka kontrollitud “vôsapôletamist” (bushfire), kuna see olevat tegelikult osa sealsest ökosüsteemist, nii et parem on teinekord väikest viisi pôletada, kui hiljem seista silmitsi hiigeltulekahjuga. Ka need kontrollitud vôsapôlengud olevat väga “vaatemängulised”, kui seda sôna vôib kasutada. Eukalüpti ôli on väga tulealdis ja nii kuuma ilmaga levib see tuli tohutu kiirusega ning leegid tôusevad 10-15 meetri kôrgusele. Siinsel loodukaitsealal olid need tulekahjud olnud aga justnimelt mälestusväärsed katastroofid, mis isegi meie meediast korra läbi käisid.

Peamiseks puuks on eukalüptide hulka kuuluv “snow  gum”, millel koor justkui  pidevalt maha langeb, nii et jätab tüved tontlikult metsas helendama. Vôi siis vastupidi, annab sellele metsale kuidagi ebamaiselt heleda tooni. Ka lindude hääled on teistsugused. Eristan ühte eriti hakkajat, kes justkui teeb hääleharjutusi, millega ta iga fraasi lôpus laulab sama fraasi juba oktaav kôrgemal ja samal ajal aina ärevamalt. Selline lind sobiks hästi mônda ôudusfilmi.

Pärast esimest nelja tundi, otsustasin teha pikema pausi Boobarangi oja juures. (milline nimi !) See oli ilmselt veel suhteliselt tsiviliseeritud kant, sest seal asus ka looduspargi autoparkla, kust kaljuronijad lähevad edasi otsima oma lemmikut püstloodis kaljuseina, et siis ämblikku mängida. Sealsamas oli ka minu üllatuseks vägagi moodsa välimusega kuivkäimla, kruusase platsi serval. See aga osutus kohe vägagi kasulikuks katusealuseks. Olin saanud vast pool tundi pikutada, kui algas ootamatu hoovihm. Kuna olin kotist välja ladunud omajagu asju lôunasöögiks, oli mul korraga liiga palju asju katta. Äkilise idee ajendil tôstsin kogu oma kraami tualetti vihmavarju. ... Kuivaks ma igatahes jäin. Kuna mul oli aga ikka veel hirm joogivee pärast, otsustasin ma siinsamas kohe koguda vihmavett. Oma kastrulisse.

See ei ole minu tehtud pilt,
kuid illustreerib "mütoloogilist" Austraaliat.

Hiljem sain teada, et vihmavee kogumine on aga Austraalia ilmselt üks erialadest, sest iga vôimaliku maja juures olid paagid, kuhu koguti katuselt tulevat vihmavett. Sedasama kasutatakse tihti ka joogiveena. Kui aga lagendikkudele minna, siis on sealse maastiku ikooniliseks osaks tuuleveskid, mille ülesandeks on tegelikult vett maa sügavusest pumbata.

Poolteist tundi hiljem sadu lakkas ja ma väljusin tualetist kuivana. Ka päike tuli kohe pilve tagant välja. Rahulolevana oma kavalusest sammusin rôômsalt edasi ja sain peagi oma esimese kohtumise austraalia vapiloomaga. Ühe järgmise käänaku järel ootas mind teisel pool teed minusuurune hall känguru, kes käed kôhupeal mind pôrnitses. Krabasin oma fotoaparaadi järele, aga hetk hiljem sain kinnitust, et seebikarbiga ei ole loodusfotosid vôimalik väga teha, sest lainurkse objektiiviga sulas 10 meetri kaugusel seisev känguru sujuvalt ühte ühtse metsamassiiviga. Jah, metsas peab alati kaasas olema veidi pikema toruga objektiiv.

Teisalt aga miks me peame nii väga üldse pildistama. Pildistamine on justkui oma mälu degradeerimine. Saan aru, kui meie reproduktiooni ajastul valmiks igast asjast kaks kolm pilti, mis on vajalikud teadmise edasikandmiseks, aga sealt edasi läheb asi kohati imelikuks. Näiteks vaatasin Pariisis turiste, kellest igaüks püüdis saada oma isiklikku pilti Notre Dame’ist vôi Eiffeli tornist, ehkki nende fotod olid tihti väga halvasti kadreeritud, valgustatud jne. Niisamuti ei sisalda enamik neist turistifotodest mingit personaalset seisukohavôttu. Pigem on on määravaks see hetk, kui inimene näeb midagi, mis tema kujutlusvôimet rabab nii, et ühel hetkel ei oska ta selle sônulseletamatu tundega midagi peale hakata. Ja siis utiliseeritakse see tunne fotoaparaadi klôpsu, kui ratsionaalselt lähimasse ekivalenti sellele tundele, mida üks känguru vôi Notre Dame vôib esimesel kohtumisel esile kutsuda. Pildistamisest on saanud kaasaegses pildistavate telefonide maailmas vôrdkuju meie teadvusele, kes ei oska enam imega silmitsi seista. Lihtsam on teha pilt, kui järele môelda, mida just nähti. Ma muidugi saan aru ka teisest argumendist. Pildistamine tekitab illusiooni, et vôib-olla meil ônnestub elu paratamatut peost libisemist häirida. Me peatame hetke pildistades. Paraku on pilte juba liiga palju, nii et tänased vanainimesed pôrnitsevad teinekord oma fotoalbumi pilt ja ei suuda enam meenutada, kus see nüüd tegelikult üles vôetud oli.

Siin on poeet oma kuulsa muusa Lauraga,
aga selja taga ikkagi veidi loodust. 

Vôrdluseks meenutame lugu, kuidas vararenessans poeet Francesco Petrarca ronis 1336. aastal Monte Ventoso mäe tippu poole ja tundis, kuidas ta hing on üles poole tôstetud silme ees avanevate vaadete poolt. See tunne tekitas temas parasjagu segadust, sest Püha Augustinuse "Pihtimused" panid taolist iseenda unustamist pahaks. Ônnetu kristlik poeet pöörduski tagasi tippu vallutamata, sest paljalt looduse ülistamine ei tundunud olevat jumalale meelepärane asi.  Enne seda oli nii luuletuste kui kunsti objektiks ikka animeeritud tegelased. Enamasti inimesed ja loodus oli neile alati taustaks. Ka läbi kogu renesanssi, baroki ja klassitsismi ei näe me puhtalt loodusele pühendatud pilte, ikka tuuakse mingid inimesed otsekui vabandavaks ettekäändeks kuhugi pildi nurka midagi tegema. Niisiis, miks ma üldse peaksin pildistama, kui mu piltides ei ole personaalsemat sônumit? Ka kängurutest on professionaalsed fotograafid teinud tonnide viisi pilte, millega täita tuhandeid turistiraamatuid ja postkaarte. Selle asemel vôiksin ma uskuda, et see kohtumine oligi antud siin ja praegu. Ning kôige olulisem, mis sellest alles jääb, on ju teadagi minu sees. (Ma keeldun siinkohal veelkord tsiteerimast üht St.-Exupery niigi tuntud lauset...)

Kuid tagasi känguru juurde. Tal oli väga küsiva ilmega eesti metskitse pea ja minu meelest ka kitse käitumine. Veidi mind uudishimulikult vaadanud, hüppas ta järsku hääletult metsa ja kadus kui kummitus. Olin erutatud ja uhke. Minu esimene kohtumine. Minu esimene. See jääb ju meelde.

Vastu ôhtut näen veel ühte vanemat matkajat. See on üksik vanamees, kellel on jalas lühikesed püksid ja lisaks on ta säärte ümber tômmanud geiterid (ehk säärekaitsed). Nüüd juba teadsin, et kohalikud pôôsad on üsna ogalised, nii et paljaste säärtega ei olegi väga hea metsa minna, sest need kriibitakse seal kindlasti ära. Mees vaatas mind pikalt ja pärast tervituseks öeldud “Good day”, tähendas ta, et “teine matkaja on küll viimane asi, mida sel ôhtul metsas kohata loota.” Ta küsis, kuhu ma lähen, ja kui mina olin nimetanud oma sihtkoha, vangutas ta pead. Sinna olevat ikka väga palju veel minna.

See oli lihtsalt ilus. Tôeline tôus aga algas veidi edasi käänaku taga. 

Kui ma olin järgmise käänaku taha kadunud, sain aru, mida ta silmas pidas. Tee tôusis taas mäkke ja seekord kulus mul 300 meetri tôusu läbimiseks jälle tund, kui hakkas hämarduma. Samas oli taevas läinud uuesti pilve. Olin kindel, et ôige pea hakkab uuesti sadama. Ühe järjekordse kruusateekäänaku taga nägin üllatusega seal seisvat teeehitajatele toodud tuliuut kuivkäimlat. Magamiseks oli see kindlasti liiga väike, aga seljakoti vôiks see küll kuiva hoida. Nii lôingi oma laagri püsti hämaruses üpris selle kuivkäimla ligi. Uudihimulikele ütlen ka seda, et minu meelest ei oldud seda käimlat veel kasutatud, sest mingeid lôhnu seal küll ei olnud. Hirmust vihmasaju ees, moderniseerisin ka oma säästupoest ostetud telki nii, et tegin sellele oma sôjaväe telkmatlist teise kihi. 
Seejärel proovisin väikest viisi lubamatult lôket teha, aga kuna kogu metsaalune sarnanes pigem vesisele käsnale, siis ma väga ei imestanudki, kui miski ei tahtnud tuld vôtta. Lôpuks olin ma aga liiga väsinud, et lôkkeromantikast lugu pidada.  GPS-i järgi olin läbinud 21 kilomeetrit ja roninud 1400 meetrit. Jah, vôistlustel olen päevas läbinud ka üle 40 kilomeetri, ilma et seegi piir oleks, aga sel ôhtul olin ma tôesti väsinud. Lôpuks ei ole ju eesmärk ennast kohe paari esimese päevaga ära tappa. Täna olid kôndinud umbes 7 tundi ja näinud 2 inimest.

Uinusin silmapilkselt. Läbi une kuulsin, et hakkaski sadama. 

(järgneb)