Teekond... 4. osa

Veel üks päev Sydneys

18.dets.2011

Mul oli nüüd olemas raja üldine skeem, aga täpsema kaardi jaoks otsustasin teha endale jôulukingituse ja osta tôhus GPS, Garmin 62s, millele on vôimalik sisse panna ka topograafiline kaart. Eestis olin selle ostmisega hiljaks jäänud. Hindade vôrdlus internetis näitas, et elektroonika hindadel ei ole olulist vahet Tallinnas ja Sydney’s. Ilmselt oleksin ma oma kingi ka odavamalt saanud eBay vahendusel, aga kuna rajalemineku kuupäev ligines, tegin südant külmaks tehes kiire ostu.

Kohe seejärel ostsin internetist Austraalia ja Uus-Meremaa topograafilise kaardi Garmini GPS-i jaoks. See maksis röögatu 200 AUD. Seejärel muretsesin endale Vodafone’i ettemakstud kaardi, millega sain endale ka kohaliku austraalia telefoninumbri. Tegin täpselt nagu nôutud, et aktiveerida oma uus number, mille peale meeldiv naisehääl mulle teatas, et nüüd oodaku ma SMS sônumit oma uuel numbril. Siis vôin ma telefoni kasutama hakata. See pidavat juhtuma tunni aja jooksul. Tunni aja jooksul ei tulnud mu telefonile ühtegi SMS-i. Hakkasin veidi närviliseks muutuma. Ehkki lohutuseks vôisin arvata, et ega seal rajal ilmselt telefonilevi nagunii ei ole.

Läksin linna matkapoodidesse. See oli muidugi matkatarbimise paradiis. Sydneys on need poed üsna üksteise ligidal Kent street’il ja neid on vähemalt 5-6. Asjatult püüdsin endale sisendada, et varustus iseenesest ei ole veel matk. Umbes samamoodi, kui Erna vôistlustel on tihtipeale etteotsa jôudnud lihtsamad kaitseliidu vôistkonnad, mille liikmed ei ole undki näinud Gore-Tex jopeqis vôi 3 pôlvkonna öövaatlusseadmeus vôi erilistest energiageele, mis pidavat olema Jugoslaavia olümpianaiskonna edu saladuseks. (niimoodi ühes Tallinna poes igal juhul kinnitati.)

Hundipilguga neis poodides ringi tormates ostsin kiiresti kolm antud piirkonna 1:20 000 kaarti, mis hiljem osutusid kôik kaartideks, mis jäin napilt väljaspoole minu tegelikku teekonda. Kaartidele lisaks ostsin kôige odavama “tactical” kompassi (juhuks, kui GPS ei tööta), mis minu meelest hiljem osutus samasuguseks naljaks nagu teatris kasutatavad vahast rekvisiitôunad. Igal juhul iseloomustas seda kompassi vôime suvalises asendis lihtsalt noolt ringiratast keerutada ainult selleks, et veel mitte eksinud matkaja kindlapeale hulluks läheks. Muudest asjadest avastasin hämmastusega, et matkakepid vôivad maksta ka umbes 150 eurot.  Nii palju mul môistust oli, et neid ma ei ostnud, ehkki mägedes tundub mulle keppidega liikumine tunduvalt lihtsam. Ostsin hoopis umbes 30 eurot maksvad kepid, mis väliselt ei erinenud sugugi kallimatest. Ja lôpuks jäin môttesse. Mul olid küll vägagi sissekäidud madalad matkatossud, aga môte väga metsikust maastikust sundis mind tegema üllatusostu – Salomoni kôrgema säärisega matkasaapad. Lôppude lôpuks oli ju ikkagi jôuluaeg, koos allahindlusega ja ma olin môelnud, et ei tule rajale liialt sôjaväelises varustuses. Tean, et selline ost vôis tunduda väga riskantne, kuna pikale matkale ei tohiks kunagi minna sissekäimata saabastes, aga ma arvasin, et kui ma kannan kaasas kahte eripaari jalatseid – kergeid matkatosse ja veidi suuremaid saapaid, siis vôin neid vastavalt vajadusele vahetada.

Toiduks ostsin peamiselt müslidieedi, sest eeldasin, et ligi 6 päeva toidu pean ma ise kaasas kandma. Kui raamatus kirjutati, et ühe päeva toit vôiks kaaluda umbes 700- 800 grammi, siis minul kaalus päevaportsion umbes 300 grammi, sisaldades 4 müslibatooni, ühte kuivsuppi, kuivatatud puuvilju ja näpuotsaga liha.

Need, kes seda rada algusest lôpuni läbivad, kôik 650 kilomeetrit, kulutavad tavaliselt 2-3 päeva sellele, et paigutavad tee strateegilistele harvadele ristumiskohtadele metsa metallkonteinerites 4-5 päeva toidukoguse. Mina sain sellisest taktikast liiga hilja teada.

Omal moel kôrgus reisi ettevalmistuseks tehtud raha hulk etteheite mäena mu teadvuse ees. Metsa minek ei tohiks ju olla midagi nii keerulist, mis jääks ära parema varustuse puuduse taha. Tean, et kaitseliidus on mul isegi sôpru, kes on vaikselt naernud minu entusiasmi üle proovida pidevalt uusimat varustust ja omal viisil ma annan neile ôiguse. Hingesuguluse märgiks aga leidsin ühe kalastustarvete poe aknal reklaami, mis ütles: “Teie naine just helistas meile ja ütles, et vôite osta selle ônge, mida te tahate.”

Jôulud lähenevad.

Et oli pühapäev, nägin Syndey pôhjapoolses äärelinnas Curl Curl’is kohaliku kogukonna rannaüritust. Lastele oli tehtud oma ranna värvides trikood ja mütsikesed ja vanematest vabatahtlikud osalesid üritusel, mille eesmärgiks oli kasvatada laste teadlikkust ookeani suhtes. Kôrvaltvaatajale paistis see austraalia emapiimana, kui 5-6 aastasi lapsi jooksutati merre surfilaudadega ja ôpetati siis kôhuli laual lainetel kulgema. Et samal ajal olid jôulud liginemas, siis kandsid paljud lapsevanemad seejuures punavalgeid päkapikumütse, mis moodustas absurdse kontrasti t-särkide ja lühikeste pükstega. 

Seda öeldes kôneleb minus muidugi vale-konservatiivselt jäik pôhjamaalane, kes ütleb, et päkapikud kuuluvad kokku lume ja Lapimaaga. Samal ajal, kas saab neile ônnetutele immigrantide järeltulijatele keelata, et nad oma esivanemate kultuuri kommertsversiooni on sama sujuvalt omaks vôtnud, nagu eestlased, kes meie suves kannavad teinekord Hawai päikest meenutavaid lillelisi shortse. Igal juhul on selge, et jôul ei ole enam tähistamas ainult lööskavas päikeses surnud jumalapoja sündi, mida on suhteliselt raske müüa, vaid ikka pôhjamaise vormi vôtnud mütoloogiat, kus “hoi-hoi” hôiskavad punastes kuubedes tegelased  toovad asju ka neile, kellel tegelikult ei ole isegi mitte puudust, mille käes kannatada.

Samas pidin veel môtisklema Ameerika ja Austraalia sarnasuse teemadel. Nad on môlemad immigrantide ühiskond, kus aborigeene on alles jäänud vaid käputäis. Valgete austraalaste osakaal on ligi 90% ühiskonnast. Sellest tingituna ei tea nad alati selgelt, milline on nende ajalooline identiteet. Mäletan, et minu ameerika ülikoolilinna Athens naabruses asus Toleda ja Camebridge. Siin Austraalias loen samuti tuttavaid kohanimesid – Liverpool, Newcastle, Brunswick jne.  Kôik vanemad hooned ei ole isegi mitte niipalju koloniaalstiilis, vaid lihtsalt peegeldamas seda stiili 19. sajandi arhitektuuris, kus vaimset suurust otsiti euroopa gooti arhitektuuri historitsistlikus jäljendamises.  Ja samas on kontinent geograafiliselt peale surunud ka mingi uue reaalsuse.

Nagu ikka ookeani ääres vaatavad inimesed kaugusesse ja kajakatel on ükskôik. 

Üks väike eesti tüdruk, kes käib Sydney’s kohalikus koolis, loeb siinset kohalikku kirjandust. Selles mütoloogias on oluline koht vaaladel, kes suhtlevad vabalt nii tigude kui lindudega. Lugesin selle tüdruku lugejapäevikut ja tôdesin, et sealne ookean on kohalikele siiski midagi muud, kui meri meie koolikirjandusele. See, mis meile on eksootika, on neile igapäevane nagu lainetel surfamine ja vaalade vaatlemine.

Päeva lôpuks tuli ka Vodafone’ilt sônum. Minu austraalia number hakkas tööle. Homme toimub ärasôit.

20. dets. 2011

Naabermaja koer haugub hädiselt. Pikalt. See olevat kurt ja pime vana koer, kellel aeg ajalt hakkab hirm, et ta on üksi siia maailma jäänud. Kui teda paitada, siis kurblik haukumine lakkab.

Kôik pakivad kohvreid. Osa majaelanikud sôidavad Eestisse, mina Canberrasse. Viimasel tunnil otsustan internetist oma GPS’i laadida kaardid, mille eelmisel päeval olin ostnud. Üllatuslikult teatab arvuti, et see vôtab aega 2 tundi. Teised ei saa nii kaua oodata, sest nad sôltuvad lennuki väljalennust. Mis seal ikka. Kuna eeldan, et minu rada on enam-vähem tähistatud, siis ei tunne ma ka katastroofi peakohal, kui panen arvuti kinni ilma, et kaardi laadimine oleks lôppenud.

Teel Canberra poole ostan ootamatu impulsi ajendil suurest supermarketist 34 dollari eest ühe suvetelgi. Parem ikka, kui mittemidagi, pomisen ma vaadates telgi kaalu – 2,6 kg. 

Veidi enne pimedust, jôuangi Namadgi Rahvuspargi infokeskusesse. Seal ei ole kedagi. Kuna teepeal on paar korda väga tugevat vihma tulnud, keeran oma magamiskoti lahti maja trepi all. See kaitseb vihma eest paremini, kui minu telk, mille ostmises ma olen juba jôudnud kahtlema hakata.

Veidi enne päikeseloojangut seisan maastiku ees,
millesse homme vajutan oma jalajäljed. 

Taevas on aga ääretult selge. Kôik need lôunamaa tähed, mis peaksid teadjameest kirjelduste järgi olema niiväga teistsugused kui pôhjataeva kohal. Minul on veidi ka hirm. Eespoole ei ole enam ka süüa, môtisklen närides esimest oma müslibatoonidest. Kirjutan päeviku sissekannet pealambi valgusel, samal ajal kui esimene vihmapilv hiilib eemal asuva mäetipu kohale. 

(järgneb)