Teekond ... 3.osa

Kaks ja pool päeva Sydneys

16. dets.2011

Esimene päev Austraalias möödus magades. Läbi une Sydney pôhjapoolse äärelinna poole tüürides, märkisin omaette, et Austraalia sarnaneks väga Kaliforniale, kui seal sôidetaks samuti paremal pool teed: sarnased reklaamid ja elusuurusest veidi suuremad autod. Lisaks kôigele oli veidi jahe ja tuuline. Hipist sôber, kes mulle vastu tuli päevinäinud Toyotaga, mainis, et Sydney jaoks on tegemist ebatavaliselt külma suvega. Tavaliselt olevat sell ajal sooja ikka 30 kraadi ligidal ja 24 kraadi olevat pigem suve mônitamine. Päikesekreemi müüjatele see aga olulist môju ilmselt ei avalda, sest Austraalia identiteedi osaks on nahavähi paranoia. Tappev päikesevalgus pidavat môjuma ka läbi pilvise taeva ja ilmselt ka läbi ôhema kampsuni. Nii sain tervituskingiks endale ka kohe kaks pisikest pudelit päikesekreemiga.

Siin küsitleb Leen mind ja mina teen seda nägu,
mida olen näinud teisi rezhissööre sel puhul tegevat

Pärast päevapikkust kosutavat und, tuli teha midagi kodumaale meelepärast. Leen Rampe on Sydney Eesti majas organiseerimas eesti filmide näitamist ja nii näidati sel ôhtul seal minu ETV filmi “August 1991”. See on väga kummaline film selles suhtes, et objektiivselt vôttes ei ole tegemist väga hea filmiga. 

Omal ajal Prix Europa konkursil Berliinis ütlesid välismaalased, et neil oli raske seda filmi jälgida, kui eelnevalt ei ole kokku puutunud Eesti lähiajalooga. 

Samuti on filmi kunstlikult kokku pandud kaks erinevat lugu, millest üks toimub telemajas ja teine teletornis. Samal ajal oli seda filmi väga tore teha, sest enamalt jaolt oli stsenaariumi aluseks mulle hästi tuntud inimeste mälestused ja nii oli tunne, et me tegeleme asjaga, millesse igal tegijal oli oma väga isiklik suhe. Nii isiklik, et mul on isegi ükskôik, kui mône teise inimese subjektiivsed mälestused on veidi erinevad nendest, mida filmis kujutatakse. Ühesônaga ma ei häbene seda filmi hoolimata palgimetsana kôrguvatest vigadest. Syndey eesti maja seans möödus samuti pigem heatahtlikus ôhkkonnas, mis kinnitab minu teesi, et kohati tajuvad inimesed filmide puhul mitte ainult objektiivselt ekraanilt vastu vaatavat montaazhi ja kaameratööd, vaid ka otseselt väljendamata jäänud tegijate häälestatust. Lisaks rôhutasid nii mônedki vaatajad, et neile meeldis selle filmi positiivne toon eesti filmide üldise raskemeelsuse taustal. (See on aga ju ka kivi minu enese kapsaaeda, sest “Klass” ei ole küll film, mis väliseestlaste silmisse nostalgiasädeme särama lööks. “Klassi” oli paar aastat tagasi näidatud ka Sydney Filmifestivali, kuid sealt ei tulnud mulle mingit tagasisidet.) Ma valetaksin, kui ei tunnistaks, et olin meelitatud Sydney väliseestlaste reaktsioonidest. Vôib-olla just seetôttu, et see film on pärit justkui ühest teisest elust, tulid vaatajate tänusônad meeldiva tasuta üllatusena justkui ema töökaaslase kingitud kommid lapsepôlves.

Ise ma filmi ei vaadanud. Seanssi ajal jalutasin mööda linna. Oxford street tundus seal olevat kohaliku loomaaia moodi. Öhtusel ajal oli baaride esine tänav täis sumisevaid inimesi ja mône aja pärast kônetas ka mind üks mees: “Darling, where are you going?” Ignoreerisin seda omal parimal moel. Sellest hoolimata oli üks joviaalne semu mône hetke pärast minuga kôrvuti käimas. “Are you gay?” – “No, certainly not,“ vastasin ma nii külmalt kui oskasin. Üleüldse mulle tundub, et austraalased on palju kompleksivabamad tühjast tähjast rääkijad, kui mina, pôhjamaine kuivik. Semu aga ei jätnud jonni. “Well, I am neither,” ütles ta ja purskas ise ohjeldamatult naerma. “Kas me ei läheks mônda baari, et üks klaas koos ära juua?” tegi ta selle peale ettepaneku ja ta käsi patsutas mind kiiresti ôlale. Arvasin, et mul on viimane aeg Eesti majja tagasi minna. Nii ka sündis. Môni hetk hiljem kuulasin juba vanema pôlve väliseestlaste heietusi nende sündmusterikkast saatusest.

17.dets.2011

Seda pilti ei teinud mina. Aga siin ta on Sydney tapjaämblik.

Järgmisel päeval ärkasin Leen Rampe ja ta elukaaslase Siimoni korteris sohva peal. Ka Siimoni suguvôsas on eesti verd, ehkki otsustades surfilaua järgi tema esikus, et ei ole ainult inglise keel see, mis temast tôelise austraalase teeb. Nende köögis on külmkapi külje peal kohalike mürgiste ämblike välimääraja. See oli vist Sydney linnavalitsuse trükis, mis manitses ettevaatusele, sest Sydney web-funnel ja punaseljaline ämblik on loojalt saanud kingituseks ka inimesele surmavat mürki. Leen jutustas, kuidas austraalia lastele ôpetatakse, et nad ilmasjate ei istuks suvalise kännu peale vôi ei toetuks suvalisele puule. Mulle aga tundus, et kui ma ellu soovin jääda oma tulevasel matkal, siis pean ilmselt pühakuna hôljuma maapinna kohal, ilma et ma puudutaks ühtki puuoksa, sest seegi vôib olla maskeerunud roheline madu.

Varustus

Seejärel oli aeg küps, et osta puudujääv varustus. Vahetult enne Eestist lahkumist olin endale ostnud uue seljakoti. Fjäll Räven Kaika 65. See on üks parimaid kotte, mida ma praeguseks tean, eelkôige seetôttu, et vôimaldab kogu koti sisu avada ka esipaneelil asuva lukkudega pikiklapi ülestôstmisega. Tavaliselt on alati omajagu närvilisust tekitav hetk, kui soovid seljakotist midagi kätte saada ja see vajalik asi on alati kôige sügavamal koti pôhjas, ükskôik kui järelemôtlikult sa oma kotti pakkinud ei ole. Selle koti esiküljele kinnitan eraldi sôjaväelistes värvides Camelbacki 3 liitrise veekoti. Ka see osa varustusest on oma tuleproovi juba teinud 3 aasta taguse Alpi matka ajal. Kuna eeldasin, et Austraalias on väga soe, siis arvasin, et ilmselt vôib rajale minna ka ilma telgita, vôttes kaasa vaid sôjaväelise telkmantli, mida saab hädaolukorras ka primitiivseks telgiks vormida. Kuna aga kahe esimese päeva jooksul sadas päris korralikult vihma, siis hakkas mu plaan tunduma järjest kahtlasem.

Kôige esimese asjane ostsin raamatu “40 best trails for bushwalking in Australia”. Sealt lugesin, et kuna Austraalia Alpide rada kulgeb peamiselt umbes 1000 meetri kôrgusel, on kliima veidi jahedam, kui mujal Austraalias. Ilmaennustus arvutist näitas, kuidas see madal mägestik püüab iga päev mujalt tuleva sooja tuule kinni ja sunnib teda siis pilvedena mägede kohal varitsema. Kôige olulisem oli aga teade, et rada ei läbi olulisel hulgal tsiviliseeritud punkte, mistôttu teepealt ei ole vôimalik süüa osta. Niisamuti ei vii tee algusesse ega lôppu mingit avalikku transporti. Selle probleemi sain näiliselt kiiresti lahendatud, kuna mu austraalia vôôrustaja pakkus, et kuna ta ise läheb Canberrasse tööle, vôib ta ka mind sealt linnast 30 kilomeetrit eemal asuvasse Tharwa lähedal asuvasse Namadgi Rahvuspargi infokeskusesse toimetada. Ta oli valmis mind ka 27. detsembril Canberrast tagasi sôidutama.  Valmiski esimene plaan. Lähen sealtsamast rajale, läbin umbes 105 kilomeetrit, jôuan Kiandra mahajäetud linnakesse, kust tulen autostopiga tagasi Canberrasse. Hea meelega oleks läinud ka järgmisele etapile, aga see ristus tsivilisatsiooniga alles 200 kilomeetri pärast ja ma ei olnud kindel, kas mulle antud 7 päevaga ma jôuan pidevate tôusude ja tundmatu maastikuga selle maa läbida niimoodi, et mulle jääks veel üks varupäev tagasi Canberrasse hääletamiseks. Tôsi, distants tundus niimoodi juba kuidagi naeruväärselt lühikene, aga ma vôin ju hiljem vôtta ette kusagil mujal ühe teise raja, lohutasin ennast. 

Väljasôiduni jäi aega kaks päeva.