Teekond... 2. osa

30 tundi jôudmaks teisele poole maakera

16. dets.2011

Muidugi on tore, kui vôib reisile asuda nagu ühes teises Jules Verne’i romaanis “80 päevaga ümber maailma”. Seal vôtab peategelane endaga lihtsalt kaasa suure rahakoti ja asub teele. Spontaansus missugune.

Minu kummalise sooduspakkumisega United Airlines’i pilet lendas üle USA. Frankfurdist küsiti mult aga registreerimisel, kas mul on tehtud elektrooniline luba USA-st läbi lennata. Loomulikult ei olnud. Olin USA-s viimati käinud neli aastat tagasi ja siis piisas vaid eesti passist. Nüüd ilmnes 30 minutit enne lennukile mineku algust, et vahepeal on asjad keerulisemaks läinud ja hoolimata viisavabadusest, tuleb ennast enne reisi registreerida. Önneks oli Lufthansas olemas inimene, kes selle 40 euro ees kohapeal ära tegi. 

Tundsin ennast väga rumalana. Asi läks aga veelgi pônevamaks, kui ilmnes, et ka Austraalia vajab sama asjatoimetust. Registreerija vaatas mulle tôsise pilguga otsa. Kell tiksus. Kusagil alustati lennukile minekut. Öigupoolest oli registreerijal ükskôik, sest tema lennutab mind ainult USA-sse ja ei vastuta Austraaliasse edasilennu eest. Nii me leppisimegi kokku, et kuna mul on San Franciscos 5 tundi ooteaega, siis otsin seal internetipuntki ja teen ära vajalikud toimingud Austraalia välisministeeriumi meeleheaks. Järgmisel hetkel olin üks neist, kes aeg ajalt lennujaamas jookseb, näol ilme, mis lubab kogu maailma katastroofe. 

Kui lennuk vihmasest Frankfurdist taeva poole tôusis, pôksus mu süda kuuldavalt. Öigupoolest tundus mu sôidu algus olevat käivitunud üle noatera. Seejuures meenutasin, et olen elus kokku puutunud paari eesti konsuliga erinevates välisriikides. Neid kôiki ühendab see, et nad teavad lugematuid lugusid rumalatest kaasmaalastest, kes satuvad oma süü tôttu täbaratesse olukordadesse. Olen alati neile juttudele kaasa naernud, sest nii rumal, nagu seal juttudes kirjeldatud inimesed, ei ole lihtsalt vôimalik olla. Nüüd olin aga ise esiteks liig hilja saabunud lennujaama, ei olnud täpselt üle kontrollinud, millised on viisareeglid riikides, kuhu ma lähen ja ootasin pônevusega, kas mu seljakott selle tulemusena hakkab liikuma minu omast erineval kiirusel.

Vahemaandumisel Chicagos küsis tollitöötaja: “Kuhu te lähete? “ – Vastasin hooletul toonil: “Olen ainult transiidil, sôidan edasi Syndey’sse?“ – “Austraaliasse, läbi Chicago?” Teisel pool vaadati mind pikalt ja mulle tundus, et muiati kahjuröömsalt. Kogu lennureisi pikkuseks oli kujunemas ju ligi 30 tundi.

See oli Chicago lennujaama kôige disainirohkem koridor.

Chicago ilm aga sarnanes üksühele Frankfurdile. Sadas ja akendest välja avanev pilk oli üpris räpane. Mulle ameerika tegelikult tihti meeldib oma alastuses. Kôik näeb välja nii, nagu oleks modernsus juba paar aastat tagasi sealtkandist lahkunud, aga tublid afroameerika ja latiino koristajad hoiavad Red Bulls’i fännikaupluse pôranda siiski puhta, hoolimata sellest, et mistra vaip on juba väga kulunud. Näiteks Müncheni lennujaam näeb selle kôrval välja kui luksusbutiik, kust BMW erimudelit ostma sôitnud ärimehed pôgusalt läbi astuvad. Ameerika lennujaamades tajud aga seda demokraatia hôngu, milles tardunud pilguga ülekaalulised töömehed istuvad kôrvuti Ipodist muusikat kuulava noorukiga, kes ei suuda vahet teha Tea Party ja Occupy liikumisel.

Lennuki väljasôit Chicagost hilines tund aega. 

San Francsiscos ônnestuski mul ära täita Austraalia elektroonlise viisa taotlus. Tingimustes oli kirjas, et avaldus tuleb täita enne Austraaliasse jôudmist. Ajavahe tôttu oli avalduse esitamise ajal Sydney’s tööpäeva lôpp ja ma sügavalt loodsin, et kogu süsteem on niipalju automaatne, et järgmisel hommikul kell 7 Sydney’s ei tule üllatusi.

Ahjaa. Ka San Franciscos sadas. See tundus ebaloogiline. Ei saa ju kogu maailmas korraga sadada? Sydney lennukis istus minu kôrvale tohutu suur moslemimoodi hindu. Et ta keha valgus sujuvalt môlemale poole istepinki, püüdsin koheselt oma teadvuse suunata minule jäetud privaatruumi sisustamiseks, et vähemalt kusagil üksi olla. Hakkasin lugema raamatut Austraalia kohta samal ajal, kui lennukitiibade all môôtsid Vaikes Ookeani lained üksteisega rammu.

Mida lähemale ma Austraaliale jôudsin, seda suuremaks see kontinent paisus. Eesti poolt vaadatuna, asub Austraalia alati kusagil väiksena allpool ja sellises suuruses, et kaardi peal lähestikku asuvad Sydney ja Melbourne mahuvad vabalt ühel lause sisse.  

Tegelikult jääb nende vahele ligi 1000 kilomeetrit. Kuna kiirteel on lubatud piirkiiruseks enamasti umbes 110 kilomeetrit tunnis, siis kulub autoga ühest linnast teise sôitmiseks sisuliselt terve päev. Rong on seal mugav, aga aeglane. Pindalalt on tegemist suuruselt maailma 6.riigiga, samal ajal kui elanikke on seal vaid 21, 7 miljonit. See on umbes sama palju kui Rumeenias ja selgelt tagapool Poolat 38 miljoni elanikuga. Sellisel viisil on Austraalia pindalalt vôrreldav Euroopa Liiduga, samal ajal kui elanikke on seal kümme korda vähem. Isegi Eestis, kus me kiitleme sellega, et meil on palju metsa, on 30 inimest môtteliselt iga ruutkilomeetri peale, samal ajal kui Austraalias tuleb vaid 3 inimest. Kôik see kokku tähendab, et seal on tohutult palju inimtühja maad. Isegi tihedaima asustusega Victorias ja New South Wales on tegelikult Euroopa môttes lôputu avarusega preeria. Ja kôik see kokku tähendab ka seda, et lootus kolme nädalaga jalgsi rännates see riik üle vaadata, on tôesti vôimatu.

Et magamine mu moslemist naabri kôrval oli keeruline, vaatasin ära kôik filmid, mida 12 tunnine lend pakkus. Mingil hetkel, kui oled juba väga väsinud, muutub vaim hellemaks, ja ma olin liigutatud iseenesest üsna kohmakast romantilisest komöödiast “Larry Crowne”, mille lavastajaks oli Tom Hanks, kes ka ise üsna pingevabalt mängis omas ampluaas next-door-Joe'd. Seda filmi peetakse üldiselt läbikukkumiseks, oma liigse konventsionaalsuse tôttu, aga lennukis see film mulle meeldis. Filmi puhul oli tore loo taustal toimuvad vihjed majanduskriisile ja nägin esimest korda Ameerika filmis, kus hiljuti koondatud peategelane saab aru, et tema SUV vôtab liiga palju bensiini ja seetôttu vôiks ta sôita motorolleriga.
Ma elan ja töötan Eestis ja Euroopas koos inimestega, kellele Hollywood tihti sümboliseerib vaimset kastratsiooni ja kultuurilist deemonit, ometi turgatas mulle pähe oluline isiklik küsimus. Kui mulle pakutaks vôimalust teha Hollywoodis üks film, kas ma ütleksin sellest pôlglikult ära? Kas kaotaksid seal filmi tehes oma eesti sôbrad? Muidugi sôltub stsenaariumist, aga... Sônumite tasandil räägivad Hollywoodi filmid ju üsna lihtsatest asjadest, millele on raske vastu vaielda. Näiteks, muidugi on armastus päriselus keerulisem, aga ma ei ole sugugi kindel, et ma olen muinasjuttude vastu. Mäletan, kuidas George Clooney tegelane küsib filmis “In the Air” ühelt teiselt tegelaselt: “Kas mäletad oma elu ilusamaid hetki? Kas need on ju alati olnud kellegagi koos?” Jah, ka mina tean inimsuhetest vastuolulisi ja moraalselt ehk taunitavaid impulse, aga ma mulle meeldis selles filmis ôeldud lihtne môte. Seepärast on mul hea meel, et ka Paulo Coelho kirjutab raamatuid nii nagu Saint-Exupery, ehkki neist kumbki ei ole minu öökapil.

Ühel hetkel hakkas Polüneesia saarestiku kohal taevas koidukumas helendama. Jôudsin veel näha, kuidas eemal üks täht kukkus. Sônastasin ruttu oma soovi, aga teile ma seda ei ütle. Saate ju aru küll...

Veidi hiljem ei öelnud Austraalia piirivalvur mulle mitte midagi, kui ta ükskôikselt mu passi tagasi ulatas. Elektrooniline viisa oli toiminud liigagi lihtsalt. 
(järgneb)