Teekond sinna ja tagasi ehk rännak iseenda juurde

Sissejuhatus

Miks just Austraalia ? Miks just aastavahetuseks ? Miks üksi ? Kui ma oskaks kôikidele nendele küsimustele vastata, siis vôiks ju isegi arvata, et ma tunnen iseennast. Aga see, nagu te hästi teate, on vôimatu. Seda enam, et kôige suuremad teekonnad on nagunii need, mis toimuvad meie sisemuses. Teekonnad, mis märgivad meie muutumisi. Sellisel viisil vôib väline teekond olla alati vaid sümboolse tähendusega. Ometi pean ütlema, et minu Austraalia reis on vaba igasugusest esoteerilisest valgustatusest.

Nii ehk teisiti kirjutan praegu arvutisse ümber need käsitsi kirjutatud märkmed, mida hakkasin kandma oma vihikusse nüüd siis umbes kaks nädalat tagasi. Suurem osa neist kujutavad endast automaatset kirjutamist, ilma olulise struktuurita. (Aga lôpuks ei peagi te ju seda lugema.) Siia juurde ma panen môned fotod, mida tegin ühe kiviaegse seebikarbiga, millelele oli sisse ehitatud üsna piiratud lainurkne objektiiv. Aeg ajalt oli see väga frustreeriv näha midagi väga toredat ja siis mitte suuta sellest head pilti teha. Aga sellest hiljem pikemalt. Minu peamine plaan oli minna seljakotimatkale loodusesse, sest ... see on tore. Mäletate Jules Verne’i “Kapten Granti lastes” on samuti üks osa, mille tegevus toimub Austraalias. Vôib-olla oligi Jules Verne kôiges süüdi. Nii leidsin internetist kôigepealt ühe mitmesaja kilomeetri pikkuse matkaraja Larapinta, mis asub Austraalia keskel kônnumaal, koos lubadusega näha kôiki sellele kontinendile iseloomulikke vaateid. Paar päeva hiljem hakkasid kôik mu tuttavad kui ühest suust rääkima, et kümnest maailma kôige mürgisemast maost elab kaheksa justnimelt Austraalias. Ja üleüldse olevat see liiga ohtlik ettevôtmine. 

Seega seda mäge ma ei näinud, aga näete pildi lisan siia küll.  Mis tekitab küsimuse, et milleks meile pildid reiskirjade juurde, kui kôige olulisem jääb ikka mällu. 

Môjus aga hoopis soovitus, et ma vaataksin selle kandi temperatuuri. Kôik loodusmatkajate giidid osutasid tôepoolest, et kuna Alice Springsi kandis vôib keskmine temperatuur praegu kôikuda 40 kraadi juures, siis ei soovitata sinna rajale minna suvel, vaid ikka Austraalia talvel, ehk näiteks juunis-juulis. Niipalju ma mäletan küll ühest Pôrgupôhja retkest, et kui Sa pead päevas 12 tundi jalgsi minema, siis oleks selline kuumus tappev. Lôppude lôpuks, pidin uuesti küsima, mis on mulle kôige siis kôige tähtsam, et valikuid teha? Vastus – ma ei huvitu seekord mälestusmärkidest ja korduvalt fotodel reprodutseeritud vaatamisväärsustest. Tahan lihtsalt minna ja veidi peab raske ka olema.

Nii paelus mu tähelepanu Austraalia vanim matkarada. 650 km pikkuna Austraalia Alpi Matkarada, mis kulgeb Kagu-Austraalia erinevates rahvusparkides Canberra ja Melbourne’i vahepeal. Loomulikult ei olnud ma aega, et kogu seda teekonda läbida, niisamuti nagu on Alpid Austraalias immigrantide ühiskonnale iseloomulikult veidi petlikult ülepakutud nimetus. Et kôige kôrgeim tipp on vaid veidi üle 2200 meetri, ei saa ma tegelikult alpinismist rääkida. Kuid ometi jäi alles lubadus, et mitme päeva vältel ei ole seal mingit kokkupuudet tsivilisatsiooniga.

Sellise kirja leidsin paar päeva hiljem Therbo küla ligidalt. 

Päev enne väljalendu ostsin ühe austraaliateemalise giidi, sain interneti kaudu tuttavaks noorte väliseestlastega, kes pakkusid Sydney's öömaja ja siis astusin lennukil, uskudes, et kôigest sellest piisab ettevalmistuseks. Loomulikult ma eksisin ....

Lennukiaknast paistsid ainult pilved. Môtlesin, et need on sümboolselt kogunenud Euroopa kohale. 

(järgneb)