Suuremeelsusest ja hirmudest

Ma räägin tühisest asjast. Eestimaal on tôsisemaidki probleeme, ent ometi, millal te viimati olite suuremeelne? See ei ole paljalt retooriline küsimus. Ka ma ise jään môtlema päheturgatanud küsimuse ootamatusest. Suuremeelsus tundub enam olevat seotud romantilise üllameelsuse kontseptsiooniga, millel kaasajas ei ole palju kohta. Seepärast meenubki mulle esimesena üks ammune lugu. 

Tegemist on eksootilise looga. Eksotism oli omakorda väga kummaline nähtus Euroopa kultuuriloos, mille raames vaadeldi vôôrast ja paljastati samal ajal ka iseennast. Näiteks kui Delacroix maalib 1827. aastal “Sardanapali surma”, siis pealispinnal jutustab see pilt loo idamaisest valitsejast, kes omaenese surma ootuses laseb tappa ka oma naised, aga kui vaadata pilti, vôib tunduda, et see kôik on vaid ettekäändeks, et kujutada haaremi alasti naisekeha vôlusid. Selles suhtes on Byroni “Childe Haroldi palverännak” tunduvalt ausamalt otsimas vôôrastelt maadelt seda, mida kodune tsivilisatsioon ei paku. Vene kultuuris täitis eksootika kohta 19. sajandil Kaukaasia, mida vene impeerium oli samal ajal vallutamas. Kaukaasiast kirjutavad järjekorras nii Puskin, Lermontov, kui ka Tolstoi. Nende kôigi puhul on huvitav, kuidas nad näevad mägilasi, kes vormiliselt on nende impeeriumi vastasteks. Nii käib kôikidest tekstidest läbi teatud metsikuse teema, aga samas on vene romantikud valmis oma vastaseid ka tunnustama. Nii sünnib “Kaukaasia vang” teema, mille pôhjal on kinoajastul tehtud vähemalt kaks üsnagi erinevat filmi. Lugu, mis mind huvitab, valmis 1975. aastal Gruusiafilmis. Selles on Lev Tolstoi jutustus tehtud filmi jaoks tunduvalt lühemaks ja poliitiliselt korrektsemaks, aga ometi on tegemist tähelepanuväärse tôlgendusega.  

Niisiis, see on lugu vene ohvitseridest, kes satuvad tshetsheenide kätte vangi. Kôlab üsna kaasaegselt, eks ole? Selles peitub ka oht, sest ajaga olen unustanud täpsed detailid ja vôib-olla môtlen osa filmist ajalooliste paraleelide tôttu juba ise välja, aga lôpuks ei vahet. Niisiis, tshetsheenid ei kohtle vangilangenud venelasi sugugi hästi. Nad pannakse raudu ja visatakse auku. Ibrahim, kes neid valvab on ise kaotanud venelastega vôideldes kaks poega ja seepärast vôib môista tema viha. Kummatigi suudab vähemalt üks neist venelastest trotsida kôiki vangisoleku alandusi ja säilitada hirmupôlgava väärikuse. Ta saab isegi sôbraks Ibrahimi lapselapsega ja oma visadusega vôidab ta lôpuks ka mägilase kôrgi tunnustuse. Ometi, ei loobu venelane iial pôgenemisplaanist. Ja kui ta haigena ja jalast haavatuna pôgenema pääseb, algab tagaajamine.  Vôite isegi arvata, et filmi kulminatsioonihetkeks on sel ohvitseril jäänud pääsemiseni vaid loetud sekundid ja meetrid, kui mägilaste hobusel jôuavad talle püssilaske kaugusele. Olukord on traagiliselt ebavôrdne, sest kurnatud ja lonkavast venelasest ei ole vastast mägilastele hobustel. Eks see aadlikust ohvitsergi saab aru, et ta jooks on joostud, aga ta jätkab ikka veel edasikomberdamist. Ibrahim tôstab püssi palge ja... langetab siis oma püssi. Ta kingib sellele venelasele elu, sest ehkki tegemist on vaenlasega, tunnistab mägilane, et see mees on vähemalt sama vapper kui ta ise. Huvita kôrvalmärkusena tuletame meelde, et filmi rezhissööriks on grusiin Georgi Kalatozishvili, kellele täiesti arusaadavalt ei ole probleemiks mägilaste ülluse kujutamine. Jah, ehkki see film rääkis vene ohvitseri vaprusest, oli minu jaoks tegemist eelkôige looga suuremeelsusest.

Mis siis on suuremeelsus? 

See film pani mind poisikesena pikalt môtlema, sest suuremeelsuse kontseptsioon tundub ju nii loomuvastane. Kas mina suudaksin Ibrahimi kombel olla suuremeelne? Mida see üldse tähendaks? Kôige lihtsam suuremeelsus peitub tihti elementaarses viisakuses, sest kui härrasmees daamile ukse avab, siis loovutab ta tugevamana eesôiguse esimesena siseneda. Ometi ei mahu viisakus suuremeelsuse alla, sest tegemist on tihti konformistliku rituaaliga, mida sooritatakse, sest vastasel korral vôib ebaviisakat inimest tabada üldsuse hukkamôist. Kôige sagedamini on aga viisakuszhestid tehtud harjumusest. Suuremeelsuse eelduseks on aga tôeline vabadus otsustada. Kui puurida seda liitsôna, siis leiame sealt kaks osa: “suur” ja “meel”, nii et viimane tähendab tegelikult vaimu. Ei olegi olemas suuremeelsust ilma vaimusuuruseta, mis suudab teist inimest vaadelda ilma hirmuta, sest iseendas ollakse kindlad. Seepärast lubabki suuremeelne rüütel mahakukkunud vaenlasel uuesti püsti tôusta, sest noa selgalöömisega kangelasi ei sünni. Kui soovite, siis on ôigus ka ühel teisel kônekäänul, mis ütleb, et suuremeelsus on aristokraatide pôlgus. Suuremeelsuse vastand on aga lihtsalt väiklus.

Suuremeelsus ja eesti kultuuriruum

Kuid môtleme hetkeks eesti vaimust. Jah, meie identiteedil on varuks lugusid vaprusest ja kangekaelsusest. Nii nagu igal teisel rahval, on olemas meie oma enesepiitsutuse diskursus ahnusest, egoismist ja rehepaplusest, aga nii nagu meie oma vaeslapse lugudes ei ole päris oma kuningaid, nii on meil ka vähe lugusid suuremeelsusest. Öigupoolest kaasajast ei meenu mulle esimese hooga ühtegi... See termin ei ole Eestis eriti populaarne. Parimal juhul räägitakse tolerantsist, kuid suuremeelsus tundub kriisist ja väljasuremise hirmust tabatud rahvale peaaegu anakronismina.

Räägime siis hirmust ja valust. Need teemad on palju kodusemad. Kummatigi tundub mulle, et meie kui igavese ohvri saaga on jôudnud väikluse sadamasse. Aasta tagasi arutasin ühe prantsuse näitlejannaga, miks tema tegelane on meie filmis kohati nii ebaratsionaalselt tige.  “Ta ei ole tige,” vastasin ma tôelise eestlasena, “Ta on lihtsalt ônnetu. Ja ônnetud inimesed ei ole alati heatahtlikud.” Väga tihti ju usub ônnetu inimene, et korraga saab maailmas valus olla vaid ühel inimesel. Temal endal.

Vôimalik, et neid ridu kirjutades patustan ise väiklasevôitu ärapanemise patu vastu. Enamus väiteid mingi rahva iseloomu kui terviku kohta räägivad ainult arvaja enese pealiskaudsusest, sest sotsioloogiline tegelikkus on tunduvalt keerulisem, kui üks pika lauaga serviti löödud ärapanemine. Minu eesti sôbrad on toredad ja avatud maailmapildiga inimesed. Neile môeldes tahan alati Eestisse tagasi tulla, sest siin elavad parimal viisil silmaklappideta inimesed. Aga lugedes uuringuid, tean, et mu kallite kaasmaalaste seas on inimesi, kes môtlevad teisiti. Vôimalik, et kujutlen neid enda jaoks fantoomiks just seetôttu, et ma neid tegelikult ei tunne.  Aga ma tajun iga oma karvaotsaga, kuidas üksteist mittetundvad sotsiaalsed grupid radikaliseeruvad marineerudes omas mahlas. Ameerika sotsiaalmeedia uurija Ethan Zuckerman pakub koguni välja, et internet vôib nôrgendada demokraatiat, sest see vôimaldab kodanikel isoleerida ennast ühte moodi môtlevatesse gruppidesse ja samal ajal lôigata ennast ära igasugusest informatsioonist, mis vôiks esitada väljakutse nende uskumustele ja arusaamistele. Ta kutsub seda nähtust « küberbalkanisatsiooniks ».

Kui ma loen internetis eesti meediat, siis ma näen siin ja seal maad vôtnud ebamäärast ängistust, mis omakorda on transformeerinud väiklaseks küünistamiseks, millega uppuval laeval üritatakse teisi tôrjudes vôidelda iseendale kohta päästepaadis. Selle nähtuse üheks väljenduseks on kôikvôimalikke süüdlaste otsimine. Sel puhul on naiivne olla üllatunud, sest kuna me oleme harjunud môtlema ratsionaalselt, siis eeldame, et igal nähtusel on pôhjus. Probleem tekib aga siis, kui nähtus on liiga mitmetahuline, et alluda lihtsale seletusele. Taolisel juhul môtleme me süüdlased vajadusel välja, et kiiresti rahustada tekkivat ängistust.  Maailm ilma süüdlasteta ja pôhjusteta näib ju “väljakannatamatu”, sest  kogu vastutus lasuks meie endi peal ja me tunneksime ennast abituna. Seega hea vaenlane on hea enesetunde saladus. 

Väljamôeldud sündivuse vaenlased

Toon aga ühe näite, kuidas väljamôeldud vastasega vôitlemine vôib kasvada reaalseks radikaliseerumiseks. Kôik algab üsna ühestest faktidest, et eestlaste demograafiline käekäik näib suubuvat tunnelisse, mille sügavuses ei paista valgust.  Sellise perspektiivi seletamine ei tekita aga kaugeltki konsensust. Tôepoolest, miks meile sünnib vähe lapsi? On neid, kes vihjavad ühiskonda haaranud majandusraskustele ja üldisele pessimismile, aga üks jaburamaid seletusi haagib sündivuse seksuaalvähemuste propaganda külge. Selline seletus peegeldabki rohkem soovmôtlemise, kus hirm “teistsuguse” ees otsib iseenda ôigustuseks ratsionaalsemaid argumente. 

Kui tôesti oleks samasooliste abielu keelamine vahend sündivuse tôstmiseks, siis oleks ju kôik probleemid murtud. Empiirilised faktid aga seda teooriat ei kinnita. Euroopas näeme tervet rida samasooliste abielusid lubavaid riike, kus laste sündivus on kôrgem, kui ôige mitmes gayde suhtes väga kriitistes riikides. Näiteks Rootsis on sündivus ühe naise kohta 1, 63 last, Norras, 1,77, Taanis 1,74, samal ajal kui katoliku kantsis Itaalias, kus samasooliste abielud ei ole lubatud ja abortide suhtes ollakse kriitilised, on sündimus 1,39. Ka Kreekas ei ole samasooliste abielu lubatud, aga sündivus on vaid 1,38.  Täiesti homofoobsetes Ukrainas ja Valgevenes on sündivuse näit vastavalt 1, 28 ja 1, 26.  Järelikult ei sôltu sündivus gay subkultuuri elujôulisusest, vaid pôhjuseid tuleb otsida mujalt. Näiteks käesoleva aasta ÜRO demograafiaprognooside kohaselt on sündivus pigem korrelatsioonis üldise majandusliku heaoluga, mille kaasnähtusteks on üheaegselt nii individualism ja kui ka tervihoiu kôrgem tase. (rohkem rasestumisvastaseid vahendeid, lihtsam teha aborte jne). Sealt selgub, et isegi homovaenulike araabia islamimaade sündivus aeglustub vôrdeliselt nende riikide majandusliku arenguga. Samal ajal kui maailma kôrgeim sündivus on Kesk-Aafrika ja Aasia vaesemates riikides.

Mida aga selle teadmisega peale hakata? Kas lôpetame ühekorraga rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse ja igaks juhuks murrame üleüldse tagasi vaesusesse, mis tooks tagasi paratamatu perekonna- ja kogukonnapôhise solidaarsuse? Kuna see ettepanek tundub paljudele jabur, siis on kahtlemata lihtsam ennast välja elada väljamôeldud vastase peal.  Jah, mulle on tôesti tunne, et tänu meediale, kes meeleldi vôimendab igasugu konflikte ja annab meeleldi ebaproportsionaalselt leheruumi neile vähemustele, kes genereerivad “klikke”, ongi meil tunne, et me oleme millegi olulise keskel.

Mul on selle teemaga isiklik suhe, sest ka mind on peetud homoks. Olen nii meedias, kui ka päriselus kogenud solvanguid ja agressiivseid ähvardusi. Mind on sel puhul hämmastanud nende solvajate enesekindlus minu paikapanemisel, ehkki loomulikult ei saa ma sinna midagi parata, kui olen kellelegi ebameeldiv. Paraku aga on sellel lool üks konks. Nimelt ma ei ole homo. Ja kuna ma seda ei ole, siis ei ole keegi saanud mind ka iial näha käitumas homoseksuaalina. See tähendab, et hoolimata homofoobsetest väljendites, on ründavate sônade taga midagi muud...  Ma ei tea, mis on, aga ma usun, et minu lugu ei ole erandlik ja see tôestab, kuipalju ollakse ärevusühiskonnas valmis kuulujuttude pôhjal nôidu pôletama. Selle taga kumab eelkôige jôuetusest visklev hirm, mis sunnib hiljem veelgi enam imestama, kui katk ja pôud ei lôppegi pärast pôletatud nôidade viimaseid kriiskeid. Öigupoolest sunnib see küsima, kui paljudel homofoobidest on tegelikke kokkupuuteid geidega. Jätame välja meedia, mis seda geiteema ülevalhoidmiseks maalib neist pidevalt pilt, vaid räägime sellest, kui palju me päriselus puutume kokku nende teistsugustega. Olgu nad geid vôi kes iganes. Ma arvan, et mitte eriti. Isegi mina, kes ma olen töötanud koos geikolleegidega, teadsin nende soodumustest pigem kuulujuttude, kui otseste demonstratsioonide kaudu. Seega ma väljaspool kuulujutte ja meediat, ei tea ma neist midagi.

Selle teksti ülesanne ei ole siin veenda ühtegi hetorot, hakkama geiks. Ma ei usu, et selline asi oleks vôimalikki. Vähemalt ei ole ma kuulnud ühestki taolisest juhtumist, kus keegi oleks ajalehe artikli môjul vahetatud oma orjentatsiooni. Ma räägin millestki muust.  

Eelkôige sellest, et kahe äärmuse esindajatele antakse ohtralt sôna, siis muutuvad sônad aina teravamaks. Vastaspoolt veendakse ümber haruharva, kuid tunduvalt tihedamini tundub äärmustele, et sônadest enam ei piisa.  Teiseks räägin ma vähemuse ja enamuse suhtest laiemalt. Sellest, et eestlastele on olemuslikult raske olla enamuses. Meie identiteedi DNA-s on sees teadmine, et me oleme alati väikesed ja vähemuses ja ohus. Me oleme pidevalt ohvrid. Kaasaegse demokraatia kriis, kus riik on muutunud liiga keeruliseks tema kodaniku jaoks ja majanduskriis, mis pühib teelt senise arusaamise heaolu ühiskonnast, saavad ainult kasvatada jôuetuse tunnet, mis omakorda sünnitab agressiooni.

Sellisel viisil loodud maailmapildis ei ole kohta suuremeelsusel.

Ohver ei ole suuremeelne 

Väidan, et meie vaba tahe algab sellest, kuidas me maailma enda ümber kirjeldame. Ja seepärast ma ei olegi kindel, et meie saatuste paratamatused keelavad meile vabast tahtest tulenevat vaimusuurust. Mul ei ole täna lahendust mille kaudu igaüks vôis taas kontrollida oma elu ja saatust, aga ma olen väsinud kirjeldusest, mis näeb eestlasi peamiselt ohvritena. See ei tähenda kannatuste eitust, kuid ma ise olen pigem osa maailmast, kus me oleme kaotanud môned lahingud, aga mitte sôja. Me ei ole igavesed ohvrid, kes usuvad, et tänu kannatustele, saame ôigusi, mida ahnelt sisse nôuda. Ma ei ole nôus ennast vaatama ohvrina, sest ohver ei ole kunagi suuremeelne.

Jah, mina tahaksin pigem surra suuremeelsena, kui elada ohvrikomplekside väiklastes hirmudes. Ja ma tean, et suuremeelsuse eelduseks on see, et sa oled oma väärtustes kindel. Siis vôid sa teistele ükskôik mida lubada, sest varem vôi hiljem näevad nad sinu väärtuste ülevust.