Suure Lekke soolikatest, I osa

Kuidas Wikileaks’i tähetund tôestas kontekstuaalse turundamise olulisust

Umbes aasta tagasi, 2010 aasta juulis teatas Wikilieaks, et annab kolmele autoriteetsele ajakirjandusväljaandele: The New York Times, The Guardian ja Der Spiegel, ligi 92 000 salajast USA armee dokumenti Afganistani kohta. The Guardian kirjutab sel puhul juubeldavalt, et Afganistani sôjaraportite lugu osutus ülemaailmseks ajakirjanduslikuks fenomeniks ja nii tehti ajalugu. Oktoobris järgnesid Iraagi sôja raportid. Meediakajastuste juhtkirjades domineerisid hüüdlaused, milles ühteaegu kuulutati kadu salatsevatele valitsustele ja teisalt lubati paljastada sôja tegelikku olemust.

Sarnased trompetihääled saatsid meediat ka veel kuu hiljem novembris, kui avalikkuse ette toodi USA saatkondade kirjavahetus, mis andis meediale vôimaluse rääkida diplomaatide silmakirjalikkusest. Aasta lôppes sellega, et Wikileaksi meediastaarist eestkôneleja Julien Assange sai ajakirja Times’i Aasta Inimese konkursil lugejatehääletuse lemmikuks.

Kummatigi kostus kohe ka hääli, mis seadsid kahtluse alla nii lekitajate motiive, info usaldusväärsust, kui ka kogu avalikku tähelepanu, mida kogu see meediasündmus sai. Praeguseks hetkeks on ilmunud juba ka mitu raamatut, mille pôhipaatos varieerub Wikileaksi üksildaste rüütlite heroiseerimisest kuni Julien Assenge’i maniakaalse tähelepanuvajaduse ja paranoilise konspiratsioonihirmu kirjelduseni. On tähelepanuväärne, et käesoleva aasta aprillis avalikustatud Guantanomo dokumendid leidsid küll ajalehtede lehekülgedel analüüsimist, aga olulisem resonants avalikkus jäi juba ära. Kas olid saladused nôrgemad vôi hakkas miski Wikileaksi eduloos vaikselt nôrgenema?  

Kui uskuda ajalehe The Independent väidet, et kümmekond Wikileaksi juhtivat tegelast on organisatsioonist lahkunud sisemiste lahkhelide tôttu ja hiljutist vastastikku arveteklaarimist ajalehega The Guardian, siis vôib öelda, et Wikileaksi klantspildis on tôsised môrad ka nende jaoks, kes iseenesest avalikustamist pooldavad. Kui ei midagi muud, vôib Wikileaks pakkuda tänuväärt materjali organisatsiooniteooria uurijatele, kui näide edu môjust lôdva ideoloogiaga horisontaalsele organisatsioonile. Ei ole ju juhus, et endine Julien Assange’i asetäitja Daniel Domscheit-Berg on Saksamaal asutanud konkureeriva lekkelehekülje OpenLeaks alles pärast seda, kui Wikileaksi on üles töötanud brändina toimiva modus operandi.  

Käesolev artikkel ei püüa uuesti jutustada Wikileaksi edulugu ega ka arutleda avaldatud materjalide sisu üle per se, vaid huvitub ühest näilisest paradoksist. Nimelt on osad Wikileaks’i kriitikud on väitnud, et need lekked enamasti ei paljastanud uusi saladusi, kuid samal ajal on toimunud ülemaailmsest kärast vôimatu mööda vaadata. Seega kerkib üles loomulik küsimus, kuidas sai saladuste puudumisel vôimalikuks nii suuremahuline meediasündmus. Millised olid need sotsiaalsed eeldused ja mehhanismid, et see kôik kokku tekitas sellise resonantsi kogu maailmas?  

Kôigepealt ma väidan, et Wikileaksi meediamulli ei olnud otseselt seotud avaldatud informatsiooniga. Seejärel vaatan ma teisid meediamullile sünnile kaasaaidanud aspekte lähtuvalt kommunikatsiooniteoreetilisest lähtekohast, et ühe lausungi tähendus sôltub eelkôige konktekstist, kus seda kasutatakse. Nii jôuan ma väiteni, et meediamulli tegelikuks tekitajaks oli informatsioonile toodetud saladuse staatus. Ja seetôttu arutan ma artikli viimases osas saladuse staatuse olemusest kaasaegses demokraatias.

Minu tees – turundus ja levi otsustavad kôik

Minu peamine tees on see, et Wikileaksi tähetund on eelkôige näide turundus- ja levituskanalite tähtsusest. Iga päev ilmub internetti tohutul hulgal materjali ja paljud sellest on paljastuslikku, kuid vaid see, mis kannab üheaegselt “saladuse” nimetust ja omab “mainstream usaldusväärsusega” levikanaleid, vôib loota tôelisele tähelepanule.

Ajakirjanduse retoorika müügisurve ja kimbatuse vahepeal.

Ajakirjandus vôis eeldada, et Wikileaksi lubadus paljastada USA armee materjale on avalikkusele kuum teema. Oli ju sama 2010 aasta kevadel rahva ette jôudnud 2007 aastast pärit sôjaväekopteri video, mille sôjaväelaste cool raadioeeter ja ajakirjanike pihta tulistamine tekitas kogu maailmas furoori. Paar kuud hiljem, juulis oodati ilmselgelt uut pommi, mida oli vaja vääriliselt turundada. Seetôttu anti juba ette teada, et pühapäeval, 25. juulil on oodata midagi erakordset. Selline vahu ülespeksmine oli väga loomulik, sest kui eeldada, et  ajalehtede tööks on uudiste müümine, siis on ajalehtede turundusosakondade tööks nende uudiste vôimendamine. See on orgaanilisena sisse kirjutatud ajakirjandusäri olemusse.

Kuid kui erinumbrid ilmusid, oli retoorika juba vastuolulisem. Ühelt poolt väitsid lugejate tähelepanu püüdmiseks môeldud pealkirjad, et tegemist on oluliste saladustega, aga teisalt olid järgnevad artiklite tekstid tunduvalt vaoshoitumad. Nii kuulutas tihti vasakpoolsemaks peetav The Guardian näiteks , et “Massiivne saladokumentide leke paljastab tôe okupatsioonist” ja artikli esimeses paragrahvis teatatakse, et “Me näeme etendust kindraleist, kelle kätel on gallonite viisi süütute tsiviilelanike verd /.../ ” The New York Times teatab oma loo sissejuhatuses “Avanev pilt on süngem, kui ametlik versioon Afganistani sôjast.” Ometi jôuab ajaleht veidi hiljem tekstini, kus tunnistatakse: “Üldiselt need dokumendid ei vaidlusta sôja ametlikku versiooni. Kuid mônikord näitavad need dokumendid, et Ameerika sôjavägi tegi eksitavaid avaldusi, näiteks väites, et allalastud helikopter oli tabatud konventsionaalse relvaga, kui tegelikult oli tegemist kuumust otsiva raketiga./.../”

Ka eesti ajakirjanduses paistis läbi see veidi kummaline vastuolu. Postimehe juhtkiri teatas justnagu paljastusi lubavalt: “Alasti sôda, ” kuid veidi hiljem nendib artikli tekst juba vaoshoitumalt:”Nad toovad avalikkuse ette selle sõja köögipoole. Mis on küll ebameeldiv, aga mitte väga üllatav. Vähemalt mitte iga päev uudiseid jälgivatele inimestele.» Päevalehe pealkiri on veelgi enam sentsiatsiooni otsiv : “Wikileaks paljastab sôja varjukülje,» samal ajal kui artikli tekst kinnitab justkui vastupidist : “Iseenesest ei tekitanud Wikileaksi avaldatud dokumendid küll suurt üllatust, vaid kinnitasid asju, mis on ennegi meedia tähelepanu äratanud.»

Eesti ajakirjanduses sel viisil esinev vastuolu pealkirjade ja artiklite vahel on seletatav sellega, et artiklite autorid uurisid ilmselt küll allikmaterjale, end nende tekstidest nähtub, et nad on kindlasti lugenud ka kaks päeva varem ilmunud lääne ajalehti, mille järeldusi kasutatakse ka oma seisukohtade kujundamisel. Samal ajal aga ei määra artiklite autorid tihti ise pealikirju, mida teevad juba teised inimesed, kelle peamine püüdlus on olla skandaalsem ja turunduslikum. Igal juhul on tajutav, et pealkirjades püüti kirjeldada toimunut, kui seni varjatud tôe paljastamist, samal ajal kui artiklid olid palju vaoshoitumad. 


(järgneb)