Suure lekke soolikad, III osa. Saladuste ühiskond

Kuidas Wikileaksi puhul on paljastatud tekstist tähtsamaid asju

Wikileaksi sünd ja pôhjused

Vaatleme kôigepealt milliseid tähenduse kontekste tootis sônumi edastaja Wikileaksi bränd. Aluseks vôiks vôtta Wittgenstein tuntud näite lausungi sôltuvusest seoses kônelejaga. Näiteks lause “Mina olen siin” tähistab erinevat sisu sôltuvalt sellest, kas seda ütleb professor filosoofialoengus vôi ema vastuseks pimedas toas kostunud lapse küsimusele.

Wikileaks on rahvusvaheline mittetulunduslik organisatsioon, mis avaldab talle saadetud era- vôi salastatud informatsiooni. See tähendab, et tegemist ei ole uurivate ajakirjanikega, vaid The Sunshine Pressi nimelise organisatsiooniga, mis pakub kanalit neile, kes soovivad mingeid materjale lekitada. Wikileaksi veebilehekülg alustas tööd 2006 aastal ja juba esimese aasta möödudes oli nende andmebaasis üle 1,2 miljoni dokumendi. Wikileaksi algset altruismi iseloomustas ka tema algatajate kirju koosseis, kuna initsiatiiv tuli ühtemoodi Ameerikast, Taiwanist, Euroopast, Austraaliast ja Lôuna-Ameerikast. Veebilehekülg lükati esialgu käima kui lihtne wiki, mida igaüks saaks täiendada, kuid veidi hiljem otsustati minna siiski veidi traditsioonilisemalt toimetatud lehekülje kasuks.

Wikileaks sünnib interneti peavoolumeediale vastanduvast traditsioonist.

Selleks, et seda edulugu môista, tuleb esitada küsimus, millisele nôudlusele Wikileaks vastas? Esiteks muidugi läheb Wikileaksi sünd peavoolu meedia vastase protesti konteksti. Interneti tulekut tervitasid ju eriti ägedalt erinevad väiksemad huvigrupid, kes süüdistasid ajalehti ja televisiooni nende agendade tsenseerimises. Teatud osa taolisest interneti traditsioonist keskenduski peavoolu meedia parodeerimisele vôi parandamisele. Teiseks tuleb aga meenutada, et viimase kümne aasta jooksul on peavoolumeedia allikaitse tunduvalt halvenenud, mis on hirmutanud nii ajakirjanikke, kui ka anüümseid allikaid. Aasta enne Wikileaksi sündi näiteks leidis laialt kajastamist kuidas New York Times ajakirjanik Judith Miller veetis 85 päeva vangis, kuna ei soostunud valitsuse juurdlusasutustele nimetama oma allikat, kelle kaudu paljastati CIA agendi, Valerie Palmeri, identiteet. Ka Euroopast vôib tuua samasuguseid näiteid. Euroopa Inimôiguste kohtu teadaenne 2010 aastast loetleb üles 7 juhtumit viimase kümne aasta jooksul, kus ajakirjandus on kohtusse kaevatud riigi pool, kuna ajakirjanikud ei ole nôustunud avaldama oma allikaid. Tuntuim neist juhtumeist on vast episood Hollandis 2006 aastal, mil kaks ajalehe De Telegraaf ajakirjanikku Bart Mos ja Joost de Haas vahistati kolmeks päevaks. Ka nemad olid jälile saanud Hollandi eriteenistuse salajastele juurdlusdokumentidele ja ei asja seletama. 2011. aasta 1. septembril kirjutas aga Le Monde, et prantsuse luureteenistus kuulas salaja pealt ajakirjanik Gérard Davet kônesid, et jälile saada tema allikale, kes oli ajakirjandusele paljastanud käimasolevate juurdluste materjale.[1]

Need näited on vaid killud teatud diskursuses, mis väidab, et peavoolu meedia ei saa oma demokraatia järelvalve ülesannetega hakkama.  Sellepärast on ka Julien Assenge käsitlenud Wikilieaks’i “allikate kaitse” vahemehena.

Wikileaksi vastus peitub aga interneti rahvusvahelisuses, sest nad on paigutanud oma serverid riikidesse, kus allikakaitse on garanteeritud, näiteks Rootsi. See aga ei tähenda, et lekitamiste eriteemalised eetikaarutelud oleksid vaibunud. Riigi seisukohalt on argumenteeritud erinevates riikides üsna ühtemoodi, et kui ajakirjaniku valduses on informatsiooni, mis aitaks ära hoida kuritegusid, siis ei ole tal ôigust seda informatsiooni ainult endale pidada. Näiteks, kui ajakirjanik teeks tagaotsitava sarimôrvariga intervjuu, aga keelduks politseile ütlemast, kuidas ta kurjategijaga kontakti sai, siis vôiks seda vôrrelda kuriteole kaasaaitamisega. Wikileaksi puhul on erinevate riikide eriteenistused leidnud, et tegelikult on ka avaldatud materjalid sisaldanud tundlikku informatsiooni. Nii on koguni peetud vajalikuks agente välja vahetada, mis muidugi tähendab riigile kulu. Kôige viimaste Wikileaksi USA diplomaatiliste kirjavahetuste avaldamise puhul 2011 aasta augustis avaldasid aga koguni Wikileaksi endised meediapartnerid protesti materjalide vastutustundetult toimetamata avaldamise pärast. Oma ühisavalduses väitsid Guardian, El Pais, New York Times ja Der Spiegel, et « Wikileaks otsus avaldada toimetamata materjale paneb ohtu info allikad ? » [2]

Kui aga liikuda info avalikustamise toiduahelat mööda allikale veelgi ligemale, siis ei ole küsimus mitte ainult ajakirjanduse allikakaitses, vaid küsimus, kuidas riik suhestub laiemalt  paljastajatesse (“whistleblower »). Üsna iseloomulik oli, et ühelt poolt kuulutas ajakiri Time 2002 aastal Whistlerblower-id aasta inimesteks, pidades teiste hulgas äramärkimisväärseks Coleen Rowley-t, kes töötades Minnesota FBI-s, kaebas oma otseste ülemuste peale, et need ei suutnud ôigeaegselt edastada 9/11 ohtu sisaldavat luureinfot.  Teiselt poolt tekitas Iraagi ja Afganistani sôja ebapopulaarsus olukorra, kus USA suhtus aina suurema ettevaatusega “pealekaebajatesse”. Nii on läbi kogu kümnendi nurjunud seadusandlikud katsed tugevdada 1989. aastast pärit Paljastajate Kaitse Seadust. Seda enam on rohujuuretasandi aktivistid ja liberaalne ajakirjandus kultiveerinud hoiakut, et alati ei pruugi riik olla “ôigluse poole peal” ja seega peaks ôiglased kodanikud olema kaitstud, kui nad paljastavad valitsusteenistujate seaduserikumisi.  

Iseküsimus on muidugi kas tavalugejale antud allikakaitse teema eriti korda läheb. Kodanik kui meediatarbija ei huvitu ju lôpuks, mis kanalit pidi talle informatsioon saabub. Tähtis on vaid tulemus.

 Riigisaladuste hulga kasv

Teine väga oluline eeldus Wikileaksi skandaaliks oli riigisaladuste staatuse areng. Juba 1971. aastal, kui riik üritas keelata salajaste “Pentagoni paberite” avalikustamist New York Times’is, jôuti Ülekohtu kohtuniku Potter Stewarti sônul olukorrani kus: “Kui kôik on salastatud, siis ei ole midagi salastatud.” 40 aastat hiljem on ajakiri “Time” sunnitud kirjutama, et “valitsuse totaalne mitteusaldamine on vaid saladuste inflatsiooni loomulik areng.”  

Üsna iseloomulik süsteemi vöörandunud arengule on see, et 1997. aastal avalikustas USA senat Daniel Moynihani juhitud riigisaladuste komisjoni raporti, milles oldi kriitilised Külma sôjast pärit riigisaladuste süsteemi suhtes. Ometi on sellest ajast saadik (ehk aastatel 1996-2009)  USA Informatsiooni julgeoleku järelvalveameti (U.S. Information Security Oversight Office) andmetel riigisaladuste arv kasvanud 75%. Nende saladuste baasil tekitatud dokumentide arv on suurenenud rohkem kui 10 korda 5,6 miljonist dokumendist 1996 aastal 54,6 miljoni dokumendini 2009 aastal. Siit enam ei ole enam üllatav, et ka nende saladuste käsitlemise ôigus on antud ühe suuremale hulgale inimestele. 2008 aastal oli ainuüksi Pentagon väljastanud 630 000 inimesele riigisaladuste loa.  Vôib ette kujutada, et kui saladuste hoidjate hulk on nii suur, siis on samavôrd suur ka lekke oht. 

Tehniliselt kinnitati superlekke vôimalus paradoksaalselt 9/11 järgse luureparanoiaga. Eelkôige tuvastas USA valitsuse juurdlus, et erinevatel jôustruktuuridel oli olemas olulist informatsiooni tulevaste terroristide kohta, aga kuna ametkondade vaheline koostöö oli nôrk, siis jäid puzzle tükid ôigel ajal kokku panemata.  Sellest tulenevalt otsustati, et erinevatel ametkondadel peab olema parem juurdepääs üksteise informatsioonile. Parandamaks olukorda loodi välisministeeriumis omapärane intranet Net-Centric Diplomacy database ehk NCD, kust oli suhteliselt lihtne otsida ja koguda ka kôige salajasemaid dokumente. Pentagonil oli taoline intranet loodud juba 1995. aastal ja kandis nime Secure Internet Protocol Router Network ehk SIPRNet. Sealt edasi oli vaid väike samm hetkeni, mil USA armee kapral Bradley Menning teatas 2009. aasta mais tuttavale häkkerile, et tal on juurdepääs nii justnimelt sellele SIPRNet’ile ja lisaks veel ka Ülemaailmsele ühendluure kommunikatsioonisüsteemile JWICS. Tegelikult ei olnud tal juurdepääsu sugugi kôige salajasematele materjalidele, aga tema loogika oli lihtne -Kuna valitsus oli öelnud, et nendele materjalidele juurdepääs on piiratud, siis küllap kôik ka on saladus. Samas arvestade sadadesse tuhandetesse ulatuvat dokumentide hulka, ei tegelenud Menning eriliste saladuste otsimisega. Ta laadis alla ja salvestas CD-le kôike, mida valitsus oli saladuseks nimetanud.

Meie aga teame, et Senati tasandil oldi juba kümme aastat varem arvatud, et tohutul hulgal informatsiooni on nimetatud saladuseks täiesti kasutult. Ometi osutus määravaks just informatsiooni saladusega sildistamine, mitte informatsioon iseenesest. Ajalehed oleksid ehk vôinud analüüsida ja leida, et saladust ei ole, aga nad eelistasid mänguga kaasa minna ja vôimendada saladuste silti.

Demokraatia kriis ja ebapopulaarsed poliitikad kui tingimused täiusliku paljastuste nôudluse järgi.

Eelnevalt me oleme nüüd näinud, et Wikileaks kerkis esile kui infomaailma Robin Hood, sest ühelt poolt oli igasugune lekitamine muutunud keerukamaks ja teiselt poolt oli riik tekitanud ka kunstlikult ilmselt liiga palju saladusteks nimetatud dokumente. Kuid sel nähtusel on ka laiem ühiskondlik kontekst, mis automaatselt tingib suvalise informatsiooni saladuseks nimetamist. Tegemist on laiema usaldamatuse ôhkkonnaga, mida vôib ka pidada üheks infoajastu veidi paradoksaalseks zeitgeisti vormiks.

Veelgi kaugemale minnes vôime antud konspiratsioonikultuuri nimetada arenenud demokraatia kriisi üheks tunnuseks. Wikileaksi menu ei näita mitte niipalju kaasaegse lääne ühiskonna salatsemist, vaid pigem ohtlikul kujul inimeste vôôrandumist vôimust. Ainult sellega on vôimalik seletada, et mingi informatsiooni müümisel on peamiseks müügiargumendiks tema saladuse staatus. Kui vôtta näiteks Wikilieaks’is avalikustatud ameerika diplomaatilises kirjavahetuses lugeda olnud eesti poliitikute môtteteri, siis on nendegi puhul olnud märkimisväärne, et enamikel juhtudel on ameerika diplomaadid pidanud tsiteerimisväärseks avaldusi, mis sobivad suurepäraselt antud poliitikute üldisema taustaga. Uudisevääriliseks on aga need avaldused muutnud “saladuse” pakendus, mis justkui paljastaks poliitikute tegelikke môtteid. Reaalselt oleme ehk teada saanud, et nad on vôimelised ennast väljendama ka väiksema kantseliidihulgaga ja väiksema poliitilise korrektsusega, aga ei midagi oluliselt enamat, kui nad on avalikult rääkinud. Sellisel kujul eesti ajakirjanduses nende lekete puhul poliitikute “lausete” müümine räägib rohkem ajakirjandusest ja ühiskonnast, mis omistab paljastatud tekstile suuremat usaldusväärsust, kui poliitikute avalikule kônele.

Omal viisil on kriis demokraatiat saatnud aegade algusest saadik. Juba 1830ndatel aastatel kritiseeris üks Tocquille’i kaasaegne ameerika demokraatiat, kus “kogu poliitika on muutunud karnevaliks.” Praeguse kriisi eripära on aga selles, et hetkel puudub selge tulevikunägemus, kuhu demokraatia peaks arenema. Bulgaaria poliitmôtleja Ivan Krastev on sel puhul kirjutanud paradoksist, et “Kodanike õigusi kaitstakse paremini kui kunagi varem, inimesed pääsevad teabele ligi paremini kui kunagi varem, nad võivad vabalt reisida ja järgida oma elulaadi, kuid üha enam süveneb kartus, et viimasel neljakümnel aastal aset leidnud ühiskonna demokratiseerimine on kaasa toonud demokraatlike institutsioonide halvatuse. /…/ Tänapäeva demokraatia keerlebki umbusalduse ümber.»[3] Kui ühest küljest räägitakse, et massist emantsipeerunud eliit kasutab järjest enam populistlikku retoorikat, siis teisest küljest tunneb individualismi revolutsiooni läbielanud tavakodanik end ikka jôuetumana. Riik on liiga keeruline, et ilma eriettevalmistuseta kodanik suudaks sellest aru saada, aga samas keeldub ta ka maailmast, milles ei ole lihtsaid seletusi. Nii asendab usk konspiratsiooni selle maailma, mida eliit kirjeldab George Sorose sônadega kui “ettemääramatuse maailm”. Kui kogu kultuur sisendab inimesse, et tal on ôigus oma isiklikule ônnele, olgu see siis isikliku auto vôi sädeleva tuleviku näol, siis ei saa ta leppida selle teise diskursusega, mis ütleb, et tahtmistel on piirid. Keegi peab süüdi olema ja see ei saa olla tôenäosusteooria vôi sotsiaalne paratamatus.

Kui üldise usaldamatuse ôhkkonnas toimub ka ebapopulaarse poliitika läbiviimine, siis vôib ette kujutada täiuslikku nôudlust negatiivsete saladuste järgi. Wikileaksi ilmumine langeb ajaliselt ühte Iraani ja Agfanistani sôja ebapopulaarsusega kogu maailmas, millele selgelt lisandub veel rahulolematus USA ühepoolselt domineeriva rolliga maailmapoliitikas.

Kommunikatsioonimulli analüüs

Veidi spekuleerides vôib ütelda, et kogu antud kontekstuaalne taust tingis automaatselt negatiivset informatsiooni poliitikategijate kohta. Infoajastu märgiks on, et seekord vôttis negatiivne retoorika paljastuste vormi, kusjuures paljastus esines eelkôige mingi informatsiooni paljastatud saladuseks nimetamise näol. Lingvistikas ja filosoofias on eraldi uuritud nähtust, kus on asju, mis eksisteerivad ainult selle pärast, et inimene on neid nimetanud. Veidi müstilisemalt on sel puhul räägitud ka sôna jôust. Folklooris ja fantaasiakirjanduses on olemas motiiv, kus mingite asjade nimetamine “ôigete” nimedega annab ütlejale nende asjade üle vôimu. Nii on ka seekord lugu saladustega. Oluline on antud skandaali jaoks see, et saladuseks nimetamine toimib kui publikumagnet. Antud juhul toimis see kontekstis, kus oli olemas sôjavastane ootus, mis vôimaldas laias laastus ühte ja sama informatsiooni uuesti tarbida veidi uuenenud pakendis. Kuidas on see vôimalik?

Vastus peitub tôsiasjas, et tavakasutuse tasandil ei ole inimestel tavaks eristada emotsionaalset teadmist kognitiivsest. Kui me eespool kirjeldasime nôudlust paljastuste järele, siis suures osas on tegemist nôudlusega teatud emotsionaalse teadmise vôi rahulduse järele. Siin astubki mängu informatsiooni taaskasutus, kus me oleme valmis tarbima sama informatsiooni uuesti lootuses, et see toodab meile samasuguse emotsionaalse seisundi, kui informatsiooni esmane tarbimine. Sisuliselt on tegemist sama fenomeniga, kui väikelapsed vaatavad näiteks Teletupsude vôi Lottede multifilme taas ja taas üle. Ilmselgelt aktiveerib informatsioon neil teatud emotsionaalse seisundi, mida nad üritavad korrata. Ebapopulaarse Iraagi ja Afganistani sôda tôttu oli olemas teatud hulk meediatarbijaid, kes vajasid jätkuvalt oma sôjavastasuse emotsiooni toitmist. Samal ajal on siiski tegemist täiskasvanud inimestega, kes ei lähe paar aastat vana uudist sama emotsiooniga üle lugema. Vaja on pakendamist, mis ütleks, et tegemist on uue uudisega.  See on mehhaanika môttes vôrreldav näiteks televisioonides kasutatava Breaking News formaadiga, kus mingi sündmuse toimudes korratakse sama informatsiooni senikaua, kuni saabub emotsionaalne küllastumus. Et aga seda küllastumust edasi lükata, lisatakse aeg ajalt justkui viimaseid uudiseid isegi siis, kui esmast uudist sisuliselt millegagi ei täiendata. Sarnane on ka tabloidajakirjanduse uudiste mehhaanika, kus teatud kuulsuste uudised ei sisalda mingit olulist uudist, kuid mida nimetatakse uudiseks à la “Britney käis poes.” Uudiste tarbijad väärtustavad sel puhul eelkôige emotsionaalset kontakti, mis neil on tekkinud antud kuulsusega.

Levi tähtsus

Wikileaksi nimelise mulli suurim ôppetund seisneb aga levitamises. Mitmes kultuuri ja kommunikatsioonivaldkonnas on ka varem aksioomina vôetud, et iseenesest väärt kunstiteos vôi informatsioon ei ole midagi väärt, kui ei ole garanteeritud selle levi. Levi loob tähenduskonteksti ja tähtsuse. Filmivallas teatakse, et kogu maailmas on umbes 5 suurkorporatsiooni, mis suudavad tagada suvalise filmi ülemaailmse menu.  Pôllumajanduses on aru saadud, et senikaua, kuni pôllumees saab toetust lihtsalt oma toodete kasvatamiseks, on kôik toetused tühja läinud, kui tal ei ole juurdepääsu ülesostjate turule, mis näiteks garanteeriks tellimuse mônest supermarketite ketist. Wikileaks tegutses ju enne hiljutist meediastaariks saamist ligi 4 aastat, kuid seekord leke ei olnud erakordne mitte ainult sisu ja mahu poolest, vaid ka selle turunduse poolest. Oluline oli ikkagi see, et Wikileaks sôlmis kokkuleppe kolme mainstream kvaliteetajalehega, mis omakorda tegid turunduslikult kôik vôimalikku, et oma eksklusiivsust vôimendada. Hiljem aga laiendati nende partnerajalehtede hulka, kellele lubati meediaärile olulist ajakriitilist eksklusiivsust. 

Mulle meeldib sel puhul alati tuua vôrdlus pôllumajandusega, kus ei piisa sellest, et eesti pôllumees kasvatab kodumaist vilja vôi siga. Kui tal ei ole garanteeritud juurdepääsu supermarketitele, kus tehakse kôige rohkem oste, jääb see tootja hoolimata oma vôib-olla heast kaubast ikka vaeslapse rolli. 

See tähendab, et ka Eestis ei ole loomulikult kadunud vôimalus, et protestijad vôiksid lekitada ükskôik mida, kasvôi sinnasamasse Wikileaksi, aga see ei pruugi äratada tähelepanu enne, kui see leke on kanaliseeritud peavoolu meediasse. Peavoolu meedial on aga omakorda “nimetamise” jôud. Nad vôivad omistada suvalisele informatsioonile suvalise predikatiivi, mis töötab teatud mööndustega üllatavalt hästi. Vôrdluseks vôib tuua blockbuster filmide turundamise, milles eelreklaam lubab väga palju isegi siis, kui film ei paku enamusele vaatajatele suurt rahuldust. Kummatigi on aga filmide koguhulgas väga palju ka rahuldust pakkuvaid filme, nii et vaataja ei loobunud nendest levitajatest, kes on pakkunud eksitavat reklaami. Vähemalt vaatajanumbrite stabiilsus ei kinnita, et vaatajate enamus oleks loobunud peavoolu filmilevitajates.  

Kokkuvôtteks

Kôik see kokku ei tähenda sugugi, nagu me peaks avalikustamist vôi paljastusi taunima. Pigem tuleb ka Wikileaksile sarnaseid episoode alati käsitleda omas kontekstis, arvestades, et iga info puhul on lisaks kôigele oluline môista kavatsust. Ei ole olemas eesmärgistatud kavatsuseta kônet, mis justkui paljastaks neutraalse informatsiooni. Ma olen nôus, et Wikileaksi vahendatud paljastused on parandanud meie juba eksisteerivaid teadmisi maailma toimimisest, aga täpselt samavôrd on nendega kaasandega kasutatud erinevat sorti môjutusretoorikat. Nende seas olulisem on konteksti muutmine.

Kui aga ôppida Wikileaks’i loost midagi, siis esiteks seda, et tehnoloogilisel infoajastul on tohutud vôimalused vôimendada igat sorti sildistamist ja pakendamist. Kuidas muidu oleks vôimalik sellises mahus info lekitamine ja teisest küljest triviaalse taktikalise info nimetamine paljastuseks à la “Kompanii X patrullis rajoonis Y ja sattus lahingkontakti vastasega, keda ei nähtud.” Infoga küllastumise tingimustes ei jää paljastusest järele midagi muud, kui kokkuvôttev sildistus.

Riigi poole pealt vaadatuna tundub, et iga stateegiline plaan, mis sisaldab saladuse hoidmise kohustust, on väga riskantne. Juba kolm suve on Eestis toimunud riigikantselei eestvôtmisel valitsuskommunikatsiooni seminar erinevate avaliku sektori asutuste pressiesindajatele ja avalike suhete juhtidele. Nendel seminaridel on samuti rohkem kui kord rôhutatud, et kuna igasuguse paljastuse oht on väga suur, siis tuleb igat dokumenti kirjutada, igat e-maili saata ja igat ametlikku vestlust pidada eeldusega, et ühel hetkel saab sellest avalik dokument. Saladused tasuvad ennast ära parimal juhul lühiajalises operatiivperspektiivis ja sedagi eeldusel, et nad järgivad üldiseid heakskiidetud väärtusi.  Näiteks ei pea politsei koheselt teada andma millist informatsiooni nad täpselt omavad mingi kahtlusaluse kohta. Kuid hiljem tuleb see informatsioon ilmselt siiski avalikuks ja siis on parem, kui politsei on kinni pidanud protseduurireeglitest.

Kas Wikilieaksi toodetud paljastusi on vôimalik vältida? Ilmselt mitte, sest paljastuste eeltingimuseks on ebapopulaarne poliitika, mis igavikuliselt taaskorduv nähtus. Ja kuna

ebapopulaarse poliitika puhul on ilmselt paratamatu, siis vôib arvata, et sotsiaalne dünaamika toodab varem vôi hiljem “paljastusi”, sest nende järgi on nôudlus.

---

[1] http://www.lemonde.fr/politique/article/2011/09/02/un-journaliste-du-monde-espionne-claude-gueant-couvre-les-policiers_1566720_823448.html

[2] http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-14765837

[3]http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews%5Btt_news%5D=1279&tx_ttnews%5BbackPid%5D=585&cHash=c4306396cd