Objektiivse informatsiooni vôimatusest - V osa (lôpp)

V OSA – Kuidas suhestuda teistega, kui me näeme kôik näeme maailma veidi erinevalt

Nüüd tundub mulle, et tähenduste omistamine on lôppkokkuvôttes eetika probleem.  Me ju kasutame keelt ja keerulisi tähenduslikke süsteemi väga paljuski selleks, et suhestuda teistesse inimestesse. Vôib-olla vôib isegi ütelda, et keelte tekkimiseks oli vaja mitut inimest ja nii on keele funktsiooniks vahendada meie suhteid. (Kôik sisemonoloogide austajad vôivad siin soovikorral vastu vaielda, aga üldiselt on nemadki oma keele kôigepealt inimkultuurist omandanud.)

Kui aga tähendused on alati kokkuleppe küsimus, siis muutuvadki nad eetika probleemiks, sest tähenduse omistamine ja kasutamine näitab muuhulgas ka seda, kuidas Sa suhestud teistesse. 
Ma arvan, et tegelikku probleemi ei eksisteerikski, kui objektiivse informatsiooni vôimatus oleks kôigi poolt aktsepteeritud. Tegelikult muidugi ei ole. Siin ja seal on erinevaid hääli, mis räägivad maailma hukust, kui me nôustume üldise relativismiga. Ja siis nôutakse mônede pôhitôdede vastuvaidlematut tunnustamist.

Sotsiaalsest lühinägelikkusest

Mina aga näen selle taga sotsiaalset lühinägelikkust. See tähendab sellist maailmataju, kus me eeldame, et meid ümbritsevad inimesed on kui palju suurema maailma väike mudel, koos kôikide väärtuste ja loogikatega. Kuna ma ei olnud Arnold Rüütli valija, siis pani mind omal ajal muhelema T-särk, millele oli kirjutatud “Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks Arnold Rüütli poolt.” Samas kui uskuda ausaid valimisi, oli Eestis ikkagi mitte tuhandeid, vaid kümneid tuhandeid inimesi, kes olid poliitilistel valimistel valmis hääletama tema poolt. Hiljuti kohtasin ühte vene noort, kes tunnistas, et ta siiski teab mônda inimest oma tutvusringkonnas, kes on käinud valimas, aga ta ei teadvat kedagi, kes oleks eales hääletanud Vladimir Putini vôi Ühtse Venemaa poolt. Soovi korral vôib kahelda vene valimiste usaldusväärsuses, ent ka mitmed avaliku arvamuse küsimused on tunnistanud Putini olulist populaarsust läbi kogu sajandi esimese kümnendi. Kui ma töötasin televisioonis, siis oli aeg ajalt hommikul sekretariaadi telefon punane, kui helistasid pahased kodanikud, kes môistsid otsustavalt hukka eelmisel ôhtul eetris olnud filmi vôi telesaate. Ja samal ajal kirjutasid ajalehtedes haritud kriitikud neist filmidest samasuguse prohvetihäälega kôike head. Eriti raevukad olid jagunemised suurte spordivôistluste aegu, kus nii spordi vaenlased, kui sôbrad nôudsid oma tôde absoluutse veendumusega. Televisiooni juhtkonna jaoks aga ei olnud asi ühel hetkel enam selles, kas pooldada sporti vôi mitte, vaid kuidas suhtuda erinevatesse vaatajagruppidesse.  See tuletas mulle meelde veelgi radikaalsemat konflikti, mida nägin Ameerikas Ohio osariigis, ülikoolilinna Athensi avaliku televisiooni (public television) programmi koostamisel. Sealne programmijuht rääkis mulle, et nad tegid kunagi The Beatles’itele pühendatud temaatilise ôhtu. Raevukas kogukond aga reageeris kohe ja nôuti selle môttetu programmi peatamist. 

See on minu ameerika Alma Mater :)

Mida ka tehti, sest ameerika public television on suures osas finantseeritud televaatajate annetustest ja nii ei saanud programmiloojad minna vastuolla käega, mis neid toitis.

See, et inimestel on asjadest erinevad arusaamised, ei ole kuidagi üllatuseks ja selles essees olen seda eespool ka mitme näitega illustreerinud. Me oleme aru saanud, et tähendused tekivad eelkôige inimese lähima kogukonna arusaamiste baasil ja omavad alati emotsionaalset kôrvaltähendust, mille pôhjal inimesed otsustavad oma käitumist.

Kas vôidelda ratsionaalse tôe eest?

Mida me saame siis teha, kui leiame inimese, kes elab täiesti teises maailmas. Valgustusajastu ratsionalismi ideedest toitudes vôiks ôelda, et me peame esitama oma fakte vôimalikult ausal ja erapooletul moel, et “tôde” paistma hakkaks. Jah, ma möönan, et faktide tôetruudus jääb ikka ja alati oluliseks. Nii peame alati tôeks pidama, et 1. septembril 1939 liikusid saksa väed üle Poola piiri. Ometi kui otsida selle sündmuse tähendust, siis kas me vôime öelda, et just sel päeval algas II Maailmasôda? Me ei saa seda väita, sest II maailmasôda on üldnimetusega kokkuleppeline termin. Sôltuvalt ideoloogilisest kallakust vôiksime öelda, et II Maailmasôda algas juba Versaille rahulepinguga, mis sundis Saksamaale peale revanshivaimu, aga me vôiksime ka öelda, et II maailmasôda algas 23. augustil, mil Saksamaa kôrvaldas Nôukogude –Saksa mittekallaeletungi lepinguga viimase välispoliitilise takistuse oma plaani käivitamiseks.  Tegelikult vôib II Maailmasôja algust paigutada enam vähem ükskôik millisesse ajahetkesse. Probleem on aga selles, et kui inimestel on emotsionaalne side mingi diskursusega, siis ratsionaalsed argumendid ei loe nii ehk teisiti. Minu üks vanaemadest, kes käis läbi saksa vangilaagrist ja uskus näiteks nôukogude vôimu, mille eest ta oli andnud oma nooruse ja tervise. Kui meie, nooremad, rääkisime talle 80-ndate aastate lôpus Siberi vangilaagritest, siis ta lihtsalt ei uskunud meid. Ei uskunud ei pilte, ei teiste inimeste mälestusi. Oli ilmne, et tal oli emotsionaalne omaenese identiteediga seotud blokk peal. Lapsena tegi see mulle nalja, sest mina uskusin vastupidiseid asju, aga seejuures ei olnud me üksteisele vaenlased. Minu jaoks näitas see ratsionaalse argumentatsiooni piiri tookord. Iga kord, kui inimesel on mingi teemaga side, kus tema isiklik identiteet vôi tema kogukondlikud väärtused on peamised tähenduste määrajad, vôib arvata, et me oleme automaatselt muutunud mitme grammi jagu subjektiivsemaks. 

Objektiivse tôe probleem eksisteerib ka teaduses, sest lôppkokkuvôttes on isegi empiirilise teaduse puhul vôimalik saada peamiselt neid avastusi, mida erinevate uuringute vorm vôimaldab. Nagu ütles minu ôppejôud Daniel Brown (mitte samanimeline kirjanik) ameerika sotsiaalteaduste meetodikursusel, me saame enamalt jaolt vastuse neile küsimustele, mida me küsime ja nendes terminites, mida me eelnevalt oleme kasutanud. Just seepärast ongi paradigma muutused nii rasked tulema ja senine teaduse areng on meile näidanud, et ükski paradigma muutus ei pruugi meile tuua lôplikku tôde, vaid ikka pigem ajaga kohandatud uut perspektiivi, mis kestab senikaua, kuni me ôpime uusi asju nägema.

Ei ole tôde, on vaid huvid.

Teine vôimalus tähenduste erinevuse puhul on kohe alguses loobuda vôitlusest oma ôiguse eest ja keskenduda millelegi muule. Kuna eelnevalt oli juttu, et tähendused sôltuvad eelkôige tähenduse omistaja huvidest ja kavatsustest, siis tuleb tegeleda just viimastega. Teiste sônadega, tuleb otsida ühiseid huvisid ja siis tekivad ka ühised tähendused, diskursused ja narratiivid iseenesest.

Tôin eelnevalt ühe lausungi teemalise näite. Poiss ütleb tüdrukule: “Ma armastan Sind!” ja tüdruk küsib: “Mis Sa sellega môtled? Kas Sa tahad minuga magada?“ Meile vôib-olla tundub, et siin käib esmase lausungi tähenduse täpsustamine, ent tegelikult näeme siin diskussiooni, mille sisuks on huvide selgitamine. Ma soovin neile, sellele tüdrukule ja poisile, et nad leiaksid oma huvide ühisosa, sest siis saab tähenduse ka armastusavaldus.

Aasta tagasi olin ma Barnauli linnas, Altai krais Siberis, kus kooliôpilastega kohtudes küsis minult üks veidi pahatahtlik vene ajakirjanik, kuidas on üldse vôimalik, et üks eestlane on valmis Venemaal filmi teha, sest on ju teada, et eestlased vihkavad venelasi. Ma vastasin talle, et “Ma olen küll valmis vôitlema teatud ideede, aga mitte inimestega. Ma olen eesti patrioot, nii nagu ma loodan, et nemad on vene patrioodid, aga mis sellest? Seni, kuni me keskendume sellele, mis meid eristab, seni me pikendame ka oma konflikte. Meie ainus vôimalus on inimeste tasandil vaadata, mis meil on ühist.”

Ma olin isegi üllatunud, kui olin need sônad välja öelnud. Ilmselt tegin ma seejuures ka mône vea vene keeles ja hääldasin neid sônu môrvarlikul puisel eesti kombel, aga ometi on see midagi, millesse ma tôesti usun.