Objektiivse informatsiooni vôimatusest, II osa

II OSA – Reaalsus on sama, sônad erinevad

Objektiivse informatsiooni puhul näib esmane väljakutse olevat selles, kuidas objektiivset reaalsust kirjeldada vôimalikult üksüheselt. Probleem ei ole tihtipeale isegi ju see, et me ei saa sellest reaalsusest aru vôi inimesed otsustavad valetada ja vassida, vaid selles, et ühte ja sama objekti vôib kutsuda erinevate nimedega. See on kommunikatsioonikonfliktide kôige tuntum osa, mille seletuseks on erinevates akadeemiates kulutatud tonnide viisi tinti.

Kummatigi on asjade ôige nimega nimetamine tähtis juba muistses müstikas. Selle ühe näitena, lubab Talmud traditsioon asjade ôige nime teadmisel saavutada mitte ainult asjade tundmise vaid ka vôimu nende üle. Omal viisil ei tegele ju ka suur osa kaasaegsest reklaamist ja poliitilisest suhtekorraldusest muuga, kui oma sônade pealesurumisega. Googeldades antud temaatikat internetis, leidsin käepäraselt ühe tsitaadi. Sônavabaduse eest vôitlev inglise päritoluga mittetulundusühing Artikkel 19, sedastas sel puhul ühes oma Eks-Jugoslaavia raportis, et Serbia meediaga manipuleeriti, selleks et “valmistada ette pinnast äärmuslikult natsionalistlikuks poliitikaks ja vägivaldseteks konfliktideks.”[1] Ütlemata midagi uut teooria vallas, on see tsitaat näide kaasaegsest kommunikatsiooniteooria arusaamast, et “ôigesti” valitud sônad ei jää lihtsalt sônadeks, vaid môjutavad meie otsuseid ja selle läbi ka maailma, milles me elame. Samal ajal on selle essee raames oluline meelde jätta, et vastupidisel Talmudile usun ma nimede andmise ja siltide kleepimisel inimeste arbitraarsesse suvasse. Sôna on valik ja kokkulepe ja mitte objektiivses reaalsusest tulenev paratamatus.  

War on terror vs. Jihad

Viimasel kümnendil vast kôige kuulsam taoline nimepanek puudutas väljendid “Terrorismi vastane sôda” – War on terror. Pärast 9/11 nôudis ameerika avalikkust valitsuselt väga arusaadaval viisil mingit reageerimist. On tähelepanuväärne, et kôikide tegude hulgas on hiljem ka memuaarides arutatud väljendi “war on terror” sündi. Kaitseminister Donald Rumsfeld väitis veel kümme aastat hiljem ühes intervjuus, et tema soovitas Bushil seda väljendit mitte kasutada, kuna “terror on taktika” ja mitte selgelt identifitseeritav vaenlane.  Bush ei olevat sellest hoolinud, et ja oma esimeses Kaksiktornide rünnakujärgses kônes Kongressile kasutaski väljendit, millest sai tema presidentuuri leitmotiiv. On huvitav, et Donald Rumsfeldi juhitud kaitseministeerium hakkas hiljem kasutama väljendit ‘Global War on Terror” ka ametliku lühendi GWOT vormis, mis ilmus nii ametlikes dokumentides, kui ka sisememodes.[2]

Mône aastad hiljem, kui oli juba selgeks saanud, et ei Iraagi ega Afganistani konflikt ei lahene kiirelt, proovisid USA välisministeerium ja kaitseministeerium väljendist “war on terror” eemalduda ja asendada see “Vôitlusega vägivaldse äärmusluse vastu” (Struggle Against Violent Extremism”). See sildivahetuse katse langes ajaliselt ühte kommunikatsioonikatsega seletada maailmale, et Ameerika ei ole sôjas Islamiga, vaid ainult vägivaldsete äärmuslastega. Omal viisil oli aga esialgne termin nii hästi tööle läinud, et ei omade ega vastaste jaoks, sildivahetused enam ei töötanud. Ameerika vastaste jaoks oli esialgse väljendi näol tegemist tôestusega, kui silmakirjalik on USA, sest selle sildi varjus toimus lihtsalt Lääne ristisôdijate ülemvôimu kehtestamine Araabiamaades. Täiesti arusaadav on ka see, et “war on terror” kannab endas konnotatsioone, mis nimetab vastaseid terroristideks ja sellel on selgelt negatiivne kôrvaltähendus. Seepärast ei ole ka imestatav, et üks levinumaid läänevastaseid ideoloogiaid ei kasuta oma tegevuse kohta mitte väljendit (Terrorismivastane sôda) vaid Dzhihhaad. (jihād). See termin on pärit Koraanist ja kôige üldisemalt tähendab see “jôupingutust” (Allahi juurde viival teel). 2003. aastal esines Al-Quida koguni nime all Qaïda Al-Jihad  (jihad’-i baas). Algselt tähendas Dzhihaad ka puhtalt vaimset jôupingutust. Dzhihhaad relvastatud vôitluse teel on teinekord kutsutud ka kui väikese Dzhihhaad ja ei ole kohustuslik mitte kôikides Islami harudes.[3] Nägu vôib näha on sama konflikti eri osapoolte nimed toimuvale objektiivsele reaalsusele täiesti erineva semantilise väljaga.

Igal juhul tôestab see selle sildi saaga, et alanud sajandi esimese kümnendi kôige tuntuma poliitika nimi oli arbitraarse valiku tulemus. See omakorda tähendab, et valides ühe siltidest, me määratleme ennast automaatselt ka antud konflikti kontekstis.  Meile vôib tunduda, et mônes konfliktis jääme me neutraalseks, aga kui me soovime sellest konfliktist rääkida, siis taandub sônade valik ikkagi eetilisele dilemmale, kas me saaksime eelistada ühe kultuuri vôi sotsiaalse grupi maailmanägemust mônele teisele.

Toon ka meile lähemalt paar lihtsamat näidet. Kui küsida prantslastelt, millal oli Suur sôda, “La grande guerre”, siis osutatakse üsna ühemôtteliselt I maailmasôjale, samal ajal kui eestlastele vôib see osutus suhteliselt segaseks jääda. Niisamuti on eestlaste jaoks saanud loomulikuks kutsuda 1939 – 1945. aastal toimunud sôda II maailmasôjaks, samal ajal kui venelaste juures toimib ikka veel Nôukogude Liidu ajal loodud nimi “Suur isamaasôda”, kusjuures käsitletakse tihti ju samu lahinguid.  Eriti viimane näide tôestab, et kasutades Eesti-Vene suhetes iseenesest neutraalset väljendit “II maailmasôda”, oleme juba valinud teatud ideoloogilise positsiooni. Vôi mis veelgi olulisem. Valides sônu, oleme automaatselt valinud mingisuguse sotsiaalse grupi vaatenurga, sest sônad eksisteerivad ainult ideologiseeritud kôrvaltähenduste struktuuris.

Enesetapu terrorist vôi märter 

Kui eelnenud näited puudutasid selgelt ideoloogiat täistopitud sônu nagu erinevate sôjaliste kampaaniate nimed, siis järgmiseks vaatame, kuidas ideoloogiline vôitlus käib ka palju lihtsamal tasemel.

Väljendi “enesetapp pommitamine” (suicide bombing) varaseim kasutus toimus Wikipedia andmeil juba 1940 aastalt. Ehkki ajalooliselt on ka varem juhtunud, et môni ründaja otsustab enese surmaga ka vôimalikult palju vastaseid kaasa viia. II maailmasôjas sai enesetapu rünnak  endale konkreetse näo läbi jaapani kamikadzede. Inglise keeles omandas antud väljend kaasaegse tähenduse umbes alates 1981. aastast, kui Associated Press ajakirjanik Thomas Baldwin kirjeldas Iraagi saatkonna ründamist Beirutis. Selles kontekstis tähendas see rünnakut, kus “ründaja laseb isennast ôhku, et tappa teisi”.[4]

Huvitaval kombel on eesti keeles rohkem levinud väljend “enesetapu terrorist”[5] Sama väljendit vôib kohata ka inglise ja prantsuse keeles “suicide terrorist”[6], kuid selle väljendi kasutamine ei ole vaba vastuoludest. Kümmekond aastat tagasi sattusid sel teemal lugema üht artiklit, milles räägiti, kuidas Reuter’sile ja BBC’ile avaldati araabiamaade poolt survet, et nad ei kasutaks väljendit “suicide terrorist”, sest see ei oleks neutraalne ja selles väljendis on juba ette antud negatiivne hinnang kurjategijaks klassifitseeriva sôna näol. Tôsi, täna kasutavadki maailma juhtivad uudisteagentuurid seda justnagu neutraalset väljendit “suicide bomber”, samal ajal kui “suicide terroristi” kasutatakse selgelt ohvrite ja lääne ideoloogiat ôigustavate tekstide sees. 

Kummatigi eksisteeris veel üks versioon. Pärast seda, kui president Bush oli alustanud oma “Sôda terrori vastu”, proovis Valge Maja kommunikatsiooniteenistus muuta ka väljendit “suicide bomber” hirmsamaks ja välja tuldi môistega “homocide bomber” (tapja pommipanija).  Loogika peitus selles, et "enesetapu pommipanija" peamiseks eesmärgiks ei ole mitte enda vaid teiste tapmine. Seoses sellega peaks teda kirjeldav termin pigem rôhutama "môrvale" kui "enesetapule". Seoses sellega tekkis skandaal konservatiivse telekanali Fox News ümber, kes mitte lihtsalt ei hakanud kasutama Valge Maja sôda ôigustavat terminoloogiat, vaid muutis Associated Press tekstides esineva “suicide bomber-‘i’ ümber “homocide bomber-iks”.[7] Samal ajal on ka mônedel islamistidel omad sônad. Nii kutsutakse vahel enesetapu rünnakut sônaga “isshtahad” (märterluse tegu) ja teo sooritajat “shahid” (tunnistaja vôi märter), tähistamaks neid, kes surid, et tunnistada oma usku Allahisse. [8]

Ma julgeks arvata, et eestlaste jaoks on “enesetapu terrorist” suhteliselt neutraalne väljend, aga vaadates eespool mainitud näiteid, on selge, et kui me kasutame terminit “enesetapu terrorist”, siis mônes teises keele vôi kultuuri keskkonnas oleme me juba astunud ideoloogilise vôitluse selgelt määratletud poolele.

Hôim, rahvus vôi kogukond

Euroopa ja Ameerika inglisekeelses kônepruugis kohtab tihti väljendit “tribe” ehk hôim, kirjeldamaks erinevaid sotsiaalseid ja kultuurilisi rühmitusi Aasias ja Aafrikas. Nii on Afganistani vôi Liibüa vôi Sudaani konflikti aeg ajalt käsitletud ka hôimusôdade kontekstis.

Samas on sellele sônakasutusele olemas ka opositsioon. Teatud aafrika vaatenurk ei eita küll hôimude kui selliste olemasolu, kuid nad juhivad tähelepanu, et Vana-Maailma kontekstis omandab sôna “hôim” halvustava neo-koloniaalse tähenduse. Hôim on seega justkui inimühendus, kes veel ei ole küps iseseisva riigi juhtimiseks. Nii näiteks kasutavad eurooplased kasvôi Eks-Jugoslaavia lagunemise puhul kôiki erinevaid väljendeid alates rahvusgruppidest, rahvastest lôpetades etnoste ja etniliste konfliktidega, aga aafriklaste meelest oleks vôrdse kohtlemise korral kohane rääkida serblaste hôimu sôjast horvaatide hôimu vôi Kosovo albaanlaste hôimuga. Niisamuti räägitakse näiteks ameerika poliitika kontekstis, kuidas kas afro-ameeriklaste vôi latiinode hääled on tähtsad, kuid aafriklased osutavad, et kui sama nähtust analüüsitakse aafrika riikide kontekstis, siis vôiksime juba rääkida latiino hôimudest. Gayle Smith, organisatsioonist Center for American Progress, ütleb: “Miks me usume, et seal on mingi ühtsuse tunne vôi rahvuse tunne vôi organisatsiooni tunne, mis on olemas Ameerikas sellisel tasemel, mis Aafrikas ei eksisteeri?” [9]

II osa kokkuvôte

Neist kolmest näitest ilmneb, et objektiivset reaalsust sônadega tähistades juhtub alati ja paratamatult kaks asja. 

• Esiteks valitakse teatud ideoloogiline perspektiiv. See vôib esmalt näida isegi neutraalne, aga kui puututakse kokku nende inimestega, kelle jaoks on rohkem kaalul, muutub ka neutraalne positsioon ideoloogiaga koormatuks.  Vôtame näiteks Holokausti.  See on sôna, mida ma ei teadnud oma nôukogude aegse ajaloo stuudiumi lôpuks, sest nôukogude ajalugu eelistas mitte keskenduda juutide hävitamisele natside rezhiimi all. Osal seepärast, et nagu Catherine Merridale väidab raamatus “Ivani sôda”, ei olnud juudid II maailmasôja aegses Punaarmees populaarsed ja see teema propagandas ei oleks nôukogude sôjameestes tekitanud piisavalt viha fashistide vastu. Osalt ka seepärast, et nôukogude ajaloo perspektiiv eelistas ennast näidata sôja kôige suurema ohvrina ja nii räägiti saksa koonduslaagritest üldhumanistlikes terminites, kus kommunistid, juudid, mustlased ja alistatud maade kodanikud olid kôik ühes vôrdses reas. Samal ajal oli Lääne môtlejate seas (Lyotard, Habbermas jne) täiesti eri teemana üleval küsimus, kuidas rääkida Holokaustist, sest selle koletus justnagu ei jätnud vôimalust kasutada neutraalseid väljendeid.  Teiste sônadega, need môtlejad väitsid, et rääkides Holokaustist ilma hukkamôistuta, käitume me inimeste kannatuste suhtes ebaeetiliselt. Nii on ka eesti kônepruuki ilmunud peamiselt Lääne-Euroopa keelekasutuses olnud heebreakeelne väljend Holokaust, mis pakub meile ohvrite poolset perspektiivi toimunule.
• Teiseks, valides ükskôik kui neutraalse sôna, seome me ennast teatud kultuurilise ja keelelise identiteediga. Ükski sôna ei eksisteeri väljaspool identiteeti ja teistpidi on sônad need, mis moodustavadki meie jaoks mingi identiteedi teadvustatud poole.  

(Järgneb)

---

[1] http://www.article19.org/data/files/pdfs/publications/asia-war-of-words.pdf

[2] http://www.thedailybeast.com/newsweek/2009/02/03/war-on-words.html

[3] http://fr.wikipedia.org/wiki/Djihad#Jih.C3.A2d_majeur_et_jih.C3.A2d_mineur

[4] http://en.wikipedia.org/wiki/Suicide_attack

[5] http://www.ohtuleht.ee/319259

[6] http://foreignpolicyblogs.com/2010/05/22/why-is-suicide-terrorism-so-popular/

[7] http://mediamatters.org/research/200502230006

[8] http://en.wikipedia.org/wiki/Suicide_attack#Response

[9] http://www.npr.org/templates/story/story.php?storyId=18767319