2001. aasta sügisel olin ma esimest korda elus Riigikogu kônetoolis. ETV juhina Riigikogus aru andmas ETV arengukava küsimustes. Tookord ma ei teadnud veel, et saadikute jaoks oli tegemist suuresti formaalsusega, sest keegi ei vôtnud eriti tôsiselt riiklikke arengukavasid. Ma tajusin, et suure osa auditooriumi jaoks esindasin ma tüütut ja ebamugavat asutust. Tôsi, ka ma ei olnud ka nende jaoks kôige armastuväärsem. Pigem norisin veidi tüli, sest rahvasaadikute ebakompetentsus oli mind sisemiselt keema pannud. Ometi tuli ära ka küsimus, mis paljastas kui roheline ma olin poliitilise demoogia mängudes osalemiseks. Nimelt saabus küsimus: “Kui palju oli ETV’le makstud ühe eelmise päeva uudistesaate loo eest?” See olevat olnud niivôrd kallutatud, et lihtsalt pidi olema kinnimakstud lugu. Muidugi ei olnud ETV midagi maksnud ja ma ei osanud ka selles loos mingit erilist kallutatust näha, aga küsijal oli tôsi taga. Ta oli veendunud, et kallutatus saab olla vaid teadliku konspiratsiooni tagajärg. Tookord seistes riigikogu ees, sain aru, et ükskôik, mida ma ei ütleks, ega mind tegelikult ei usutaks.
Ka ajaloo puhul jôuavad paljud üliôpilased varem vôi hiljem keerulise küsimuseni, mis on ajalugu? Erinevus ajalooteadusest kaugel oleva vôhiku ja ajaloolase vahel on see, et ajaloolase jaoks on see küsimus keerulisem. Kui me hakkame millestki rääkima, siis me üldjuhul valime tegelikkuse lôpmatutest detailidest välja oma suva järgi môned ja vaikime teistest. Kôik faktid korraga esitatuna, isegi kui see oleks vôimalik môjub mürana. Järelikult loob ajaloolane iga kord teatud jutustava süsteemi, mis laseb valitud faktidel môjuda teatud loogika valguses. Olgu selleks siis näiteks sôdade vôi kunstnike elude kronoloogiline järgnevus. Aga iga taoline süsteem leiab varem vôi hiljem vastuseisu, kui aegade muutustega, tekivad inimestel ka mineviku kohta uued küsimused. Nähes, kuidas ühte ja sama nime poolest sama sündmust on erinevalt vaadeldud, pean tôdema, et objektiivse ajalooga on meil suur jama.
Järgnevalt ma tahaksin rääkida kôige algelisemal tasemel, miks objektiivset infot ei ole olemas. Jätan kôrvale teadliku vale ja vassimise, ning keskendun sellele, miks inimene suvalist infot tarbides muudab selle enese jaoks nii subjektiivseks, et tema tôlgendus tekitab varem vôi hiljem konflikte mône teise inimesega. See teema on mind ka juba varem huvitanud, ning veidi olen subjektiivse tôlgenduse teemat käsitlenud essees “Viltuse meedia fantoom.” Seekordses essees tahan aga minna seletuses kaugemale. Ühtlasi loobun lugemise lihtsustamise huvides akadeemilisest nôudest igal hetkel viidata varasematele autoriteetidele. Vabandust.
Argumentatsiooni plaan
Ma alustan puhtalt semiootilis-filosoofilistest argumentidest, mida olen ka varasemates kirjutistes käsitlenud ja mis on üldises akadeemilises relativismi traditsioonis rohkem tutvustatud. Seetôttu filosoofia ja lingvistikahuvilised sealt midagi originaalset ilmselt ei leia. Kummatigi, arvan, et probleemi kaardistamiseks on oluline mainida ka juba läbikäidud teejuppe.
Seega esimeses osas tutvustan peamiste terminite definitsioone. Nende terminite abil näitan, et iga inimene ôpib sônu erinevates tingimustes ja sellest tulenevalt on igal sônal ka alati individuaalsed vôi piiratult grupipôhised kôrvaltähendused. Teiseks näitame, kuidas erinevad sotsiaalsed grupid nimetavad objektiivses reaalsuses asuvaid objekte erinevate nimedega. Just see probleemistik on olnud meediauurijate laialdase tähelepanu all. Siinses essees visandan vaid môned nähtuse pôhijooned.
Oma essee kolmandas osas leian uusi perspektiive küsimusele: "Millised on olulisemad komponendid selles nähtuses, et inimesed tajuvad sama informatsiooni erineval moel?" Väidan, et just eespool mainitud kôrvaltähendused vôivad saada olulisemaiks inimese käitumise kujundamise aspektist. See tähendab, et tähendusi ei ole môtet käsitleda väljaspool môju, mida nad inimesele avaldavad. Ühtlasi vaatleme info neutraalsust, kui tähtsaimat omadust, mida seostatakse objektiivse informatsiooniga. Kuivôrd objektiivset informatsiooni olekski ehk liiga spekulatiivne defineerida, siis neutraalsuse puhul on olemas selgemad mehhanismid, mis môjutavad info tajutavat neutraalsust vôi selle puudumist juba füsioloogilisel tasandil. Seepärast on minu argumentatsiooni viimane osa pühendatud aju evolutsioonilise arengu eripäradele, mis teeb igasuguse informatsiooni neutraalse tajumise väga raskeks, et mitte öelda vôimatuks.
Neljandaks vaatlen nähtust, mida kutsun "sotsiaalseks lühinägelikkuseks" ehk inimeste tihti esinevast vôimetusest näha teiste inimgruppide identiteete oluliselt erinevatena iseenda omadest. Kui see nähtus lisandub vôimetusele toetuda kognitiivsele teadvusele ja lahendab kôik küsimused emotsionaalse teadvuse sunnil, siis on tulemuseks igal juhul konfliktid.
Lôpuks esitan küsimuse, kuidas suhestuda teistesse inimestesse, kui suhtluse eelduseks on tegelikult ühildamatud teadmised? See on eelkôige eetika küsimus.
I. OSA - DEFINEERIMISEST
Objektiivne reaalsus
Kuna inimmôistusel on olemas aegade algusest tund tôelise tôe järele, mida ratsionalismi ajastul teinekord nimetatakse objektiivseks tegelikkuseks, siis meie käsitleme seda üsnagi Immanuel Kanti vaimus. See tähendab, et objektiivne tegelikkus on miski, mis eksisteerib sôltumatult inimeste tegevusest vôi hinnangutest. See on “asi iseeneses”, mille puhul on olemas ka filosoofiakoolkondi, kes seavad kahtluse alla, kas objektiivset tegelikkust olemas ongi, kuna vôib-olla eksisteerib maailm ainult meie teadvuses. Meie lepime siinkohal hüpoteetilise eeldusega, et ka väljaspool meie teadvust on olemas mingi reaalsus, mida me kutsume objektiivseks reaalsuseks vähemalt selle teksti raames.
Sôna kui märk
Kuna järgnevalt tuleb mitmel korral juttu sônadest, siis ma käsitlen neid üpris traditsiooniliselt kui märke, millega me tähistame oma erinevaid môttelisi kontseptsioone ja ideid. Selline määratlus vôib veidi segadusse ajada, sest oleks ju lihtsam alustada sellest, et sônaga me tähistame objektiivses reaalsuses olevaid objekte, näiteks puud mäekingul vôi kolme ôuna lauapeal. Kummatigi juba siin läheb asi keeruliseks, sest näiteks sôna “puu” viitab ühele looduse kategooriale. Kategooriale, mis omakorda toimib inimese loodud süsteemis. Loomulikult saavad enamus inimesi “puust” üsna ühte moodi aru, aga miski ei garanteeri, et sipelga maailmas eksisteerib samal viisil defineeritud puu. Lôpuks on ju ka teadlased valmis vaidlema küsimuse üle, millised on puud ja pôôsast eristavad tunnused. Need on igal juhul inimeste kokkuleppe tulemused. Mis tôestab, et sônana viitab “puu” eelkôige meie kontseptsioonile ühest enam vähem üheselt defineeritud objektiivse tegelikkuse osast.
Juba Ferdinand Saussure rôhutas, et meie kontseptsioon puust, ei ole lihtsalt suvaline etikett, mida me saame paigutada erinevatele asjadele. Suvaline tähendus on vôimalik ainult erinevate tähenduste süsteemis. Hilisemal ajal pärast Saussure’i on hakatud kasutama ka sôna “struktuur”, tähistamaks sama môtet, et idee “puust” esineb ainult maailmas, kus on olemas ka “mitte-puu”.
Konnotatsioon
Sôna tähenduse üks kôige kummalisi omadusi on sisaldada ühte peamist vôi otsest tähendust (denotatsiooni) ja samal ajal ka mitmeid tihti esmavaatlusele peidetud kôrvaltähendusi. (konnotatsioone). Tegemist on otsekui lingvistikasse infiltreerunud psühhoanalüüsi osakonnaga, kuivôrd viimane väidab ju meie teadvuse olevat jagunenud erinevatele tasanditele, nii et alateadvus on alati olemas, aga me ei pruugi sellest olla teadlikud.
Meie kasutame konnotatsiooni Louis Hjelmslevi ja Roland Barthesi tähenduses. Hjelmslev populariseeris konnotatsiooni “ligvistilis-situatsionistlikku” konsteptsiooni, kus mingi sôna kasutus viitab rääkija subkultuurile vôi laiemalt kuuluvust mingisse gruppi. Näiteks valge värvus kannab puhtuse vôi pulmade kôrvaltähendust Euroopas, kuid Kaug-Idas on tegemist hoopis leina värviga.
Roland Barthes on aga eriti arendanud arusaamist konnotatsioonist, kui isiklike muljete, emotsionaalsete hinnangute ja subjektiivsete assotsiatsioonide kogumist. Näiteks sôna “vômm” tähistab politseinikku, kuid sellel sônal on olemas halvustav kôrvaltähendus. 2011. aasta Londoni tänavarahutuste ajal kasutasid mitmed mässavad noored SMS’ides slängisônana politseiniku kohta “fed”, mille üheks huvitavaks konnotatsiooniks oli fakt, et “fed” oli algselt ameerika kultuuriruumi sôna, kus see tähistas FBI agente. Seega oli läbi ameerika telesarjade ja filmide tuttavaks saanud sôna lihtsalt väga “cool” kasutada ka oma maal politseinike kohta, sest mässajate jaoks ei olnud nagunii erilist vahet milline politseiüksus neid parajasti ahistab. Selles näites on olemas nii vihje sellele, et sônal “fed” oli olemas emotsionaalsed kôrvaltähendused Barthes’i traditsioonis ja samas kandsid need kôrvaltähendused Hjelmslevi traditsioonis infot subkultuuride kohta, mis tulenesid noorukite ja politseinike vastasseisust.
(järgneb)
2 kommentaarid:
Ma ei saanud täitselgust, kas selle objektiivne reaalsuse lõigus püüad väita, et Kantil oli õigus ja see on "asi iseeneses" ning kuna see meile on meelte poolt vahendatud, siis kogeme seda vaid kui "asja meie jaoks".
Või sa tahtsid öelda, et on olemas mingi objektiivne reaalsus ning meil on mingi põhimõtteline võimalus sellega kontaktis olla ehk kogeda asju nii nagu nad päriselt on.
Huvitav artikkel, tänan avaldamast. Teravat sulge järje kirjutamisel.
Postitage kommentaar