Teletööstuse struktuurist ja Eestist

Jaamast, kust rong just mööda läks.

Tundub, et mida igapäevasem on meedia, seda vähem tema tegelikust telgitagusest räägitakse. Umbes sama moodi nagu prantsuse president Nicolas Sarkozy’ kommunikatsiooniteenistust süüdistati, et niipea kui ajakirjandus hakkas arutlema presidendi riikliku reformipoliitika üle, söödeti meediale ette järjekordne episood presidendi eraelu seiklustest. Meedia läks loomulikult iga kord kaasa ja täitis ajalehe küljed ja teleraadio eetrisekundid kõigile ühtemoodi arusaadava abieludraamaga. Eestimaise meediakriitikaga on enam vähem sama lugu. Trükimeedia põhimahust võtavad enda alla kas staarilood või PR eesmärkidel töödeldud promolood telesaadetest, kus 90% juhtudest üritatakse mõni aspekt maha vaikida. Nii näiteks ma ei mäleta, et ma oleks iial lugenud SLÕhtulehest mõnda teleteemalist artiklit, kus oleks aru saadud, kuidas televisioon tegelikult töötab. Samas ka teleeetris piirdub meediakriitika enamasti meediaeetika ja -stiili teemaliste ärapanemistega. Kõige kaugemale ehk süübivad Kuku raadio Pressiklubi ja Tehnokratt ja Vikerraadios Meediatund. Igal juhul on seda piisavalt vähe, et hiljutise erakanalite loamaksust vabastamise puhul ajasid seaduse pooldajad kohati täiesti seosetut juttu, milles üks tõsiseltvõetav argument segati ilusasõnalise hämaga. Taolise uduretoorika puhul kehtib klassikaliselt tõdemus, et kas riigiteenistujad ei teadnud, millest nad räägivad või otsustati avalikkust niisama lollitada. Kuidas on see võimalik? Ilmselt vaid eelduse tõttu, et enamik tavainimesi ei saa samuti meediast aru.
Järgnev lugu ei ürita siiski tegeleda ainult juba vastuvõetud ringhäälinguseaduse muudatusega, vaid kaardistab eelkõige, millisest erinevatest äridest ja nende ees seisvatest väljakutsetest televisioonitööstus tegelikult koosneb. Alles seejärel on võimalik püüda kujundada mingit riigipoolset poliitikat elektroonilise meedia valdkonnas. Allikmaterjalidena ma kasutan ühelt poolt Ameerika televisiooni kohta tehtud uuringuid, kuna Euroopa kasutab tihti Ameerikat nn. tulevikulaborina, kuna nii kino kui televisiooni puhul on üle ookeani ilmunud trendid kordunud umbes kümne aasta jooksul ka Euroopas. Teiselt poolt on kasutada EMORi uuringuid ja ERR uuringukeskuse analüüse. (http://www.err.ee/rahvusringhaalingust/uuringud/err_uuringukeskus/)
Loomulikult ei suuda järgnev tekst kõike avada. Jumal hoidku, ma ei tea isegi ju kõike, ent ometi võiks vaadata hiljuti toimunud arengute veidi laiemat raamistikku. Kõigepealt aga klaarime lihtsa tõsiasja, et televisioon ei ole üks äri. Isegi kui vaataja näeb lõpus vaid ühe telekanali sildiga pilti, on seal taga vähemalt neli erinevate huvidega tegutsemisvaldkonda.
Kõigepealt kõige lihtsam.

Talent

Tööstuse kontekstis kutsutakse talendiks inimest, kes müüb oma annet produtsendile. See on väga kuiv definitsioon, seepärast võiks veidi laiemalt öelda, et talent on inimene, kellega kõik tahavad koos töötada, ehkki põhjused võivad olla erinevad. Eestis on see tööstuse tasand peaaegu organiseerimata peamiselt seetõttu, et meil on talente suhteliselt vähe. Näiteks kui ühele ajale satuks suusatamise Otepää MK etapp, “Tantsud tähtedega” salvestus ja “Eesti otsib superstaari” lõppkontserdi salvestus, siis ei jätkuks Eestis operaatoreid, et kõiki kolme projekti korraga teha.
Kuid juba seegi näide näitab, et tõeliste talentide jõudu ei saa alahinnata. Kui Hollywood sattus 50. aastate lõpul esimest korda tõsisesse kriisi, siis avastati, et kõige valutumalt elavad tööstuse majandusmudelite vahetused üle justnimelt talendid. Seetõttu nimetati ka üheksakümnendatel aastatel meelelahutustööstuse kõige mõjuvõimsamaks inimeseks agentuuri Creative Artist Agency juhti Micheal Ovitzi. Samas on just talentide agentuure süüdistatud meelelahutusmajanduse inflatsioonis, kuna tõelised staarid on nii haruldased, et nende eest käiakse välja astronoomilisi summasid.

Eestis pärinesid esimesed talendid alguses peaaegu kõik ETV-st. 90. aastate alguses lahkuti sealt erinevatel põhjustel. Üheks põhjuseks oli unistus uue korra tingimustes suurt raha teenida, mida ETV raames ei olnud võimalik, aga teisalt ETV ühe kanali eetriaeg piiratud ja kõik egod ei mahtunud selle aja sisse. Seega oli ETV-st äraminek seotud eneseteostuse motiiviga. Seni kuni erakanalid olid miinustes, maksti erakanalites keskmiselt halvemini kui ETV-s. Oluline oli ka see, et esialgu organiseeriti erakanaleid üsna ETV moel, kus kõik vajalikud saated tehti kanali sees. Kuid aegamööda kaugenesid erakanalid sellest mudelist ja hakkasid oma põhiäriks pidama talentide juba valmistehtud töö levitamist oma pakendatud programmis. Kui sellele liitus erakanalite kosumine, siis umbes 2002 aastast oli ETV-s selgelt tunda, et erakanalitele töötavad produtsendid maksavad parimatele operaatoritele, rezhissööridele ja eelkõige saatejuhtidele rohkem kui ETV. Sealtmaale sai ka ilmseks, et eesti talendid on pigem lojaalsed oma produtsendile kui telekanalile. Tulemuseks on see, et ilmselt enamus talentidest on tööd teinud erinevatele kanalitele. Ikka vastavalt sellele, kuhu kanalisse mõni produtsent parajasti tööd pakub. Omaette kategooriaks on staarid, kelle bränd on nii tugev, et neile ei ole vahet mis kanalis nad parajasti on. Kui võtta Urmas Ott, Mart Sander, Hannes Võrno, Peeter Oja jne, siis nemad võivad eestis teha tööd ükskõik millise kanali heaks, tähtis on vaid see, et projekt oleks huvitav ja makstaks piisavalt.

Tõsi, on ka neid, kes mingil põhjusel on endiselt truud ka ühele kanalile, ent sellised inimesed on haruldased ja neid ma armastan nende põhimõttekindluse pärast. ETV-s töötades teadsin, et need talendid, kes olid tänu kirele valmis mõnda projekti ka pro bono tegema, olid põhimõtteliselt lojaalsemad ka kogu kanalile, samal ajal pidasin aga talendi üleostmist lühiajaliseks strateegiaks, sest varem või hiljem tuleb ikka keegi, kes jälle rohkem maksab ja läinud see inimene ongi.
Talenti ohustab kõige enam läbipõlemine, sest televisioonitöö on väga stressirohke. Oma mõju on ka pealiskaudsemal kollasel ajakirjandusel, mis on kergesti valmis iga ekraanil käinud inimest staariks nimetama. Selge on see, et pidev tähelepanu all olemine mõjutab inimese enesehinnangut, mis võib anda soovimatuid tulemusi karjäärile. Ma ei ole kordagi näinud, tõepoolest kordagi, et kollane ajakirjandus aru saanud, miks mõne talendi karjäär tegelikult aeglustus või katkes. Esimene tüüpiline viga on lasta produtsendil ennast suure raha eest kutsuda projekti, mis tegelikult talendile ei sobi. Näiteks enamikule reality sarjadest osalenutest vaadatakse hiljem kui friikidele, kellele ei sobi usaldada vastutusrikkamaid ülesandeid. Teine tüüpiline viga on iseenda turuväärtuse ülehindamine. Tean konkreetselt kolme juhtumit, kus talent lahkus, kuna me ei maksnud talle küsitud raha. Tavaliselt järgneb sellele nutulaul kollases ajakirjanduses, kuidas õnnetu saatejuht või rezhissööri on intriigide tulemusena kinga saanud. Võimalik on ka, et produtsent või telekanal eksib, ent siis on olemas väga lihtne lakmuspaber. Kui sama talent saab kohe järgmisel päeval konkurendilt parema pakkumise, siis järelikult oli ta turuväärtus tõesti vastavuses tema enesehinnanguga. Paraku tean ma ka talente, kes järgmisel päeval ei saanudki pakkumisi. Võite mõista nende inimeste kibestumust. Millest aga lähtuvad produtsendid või telekanalid oma hinnangus. Kahest põhilisest kriteeriumist. Esiteks reitingud ekraaninägude puhul ja teiseks kolleegide hinnangud. Seega kuulub talendi põhiomaduste juurde lisaks loomingulisele andele ka meeskonnatöö tahe.

See, kui kiiresti on pankrotistunud telekanalite väärttalentidele tehtud tööpakkumisi, näitab, et talentide karjäär on tõesti omaette turg. Rahvuskultuuri seisukohalt on just omamaine talent ainuke tõeline vara. Kanalitel ja juhtmetel võivad olla välismaised omanikud, kuid see, milline on meedia kaudu levitatav identiteedimõju, sõltub ikkagi talendi sisemistest vajadustest ja tõekspidamistest. Omamood tõestab ka blogide ja youtube’i ajastu, et igal inimesel võib olla oma 15 minutit kuulsust, ent pikemalt pälvivad tähelepanu siiski vahesed, kellel on nii annet, kui ka õpitud oskusi. See võib isegi üllatav olla, aga päris tihti olen siit ja sealt kuulnud, et see või teine poiss on tohutult andekas/vaimukas. Aga kui töö inimene on saatnud oma vaimuka saateidee hindamiseks, siis eneselegi pettumuseks olen 95% juhtudest leidnud, et idee ei kõlba mitte kuhugi, sest tegelikult see väga tore inimene ei taju kuidas auditoorium telesaatele või filmile reageerib.
Noorele ja alustajale ütlen ma praegu, et õpi midagi kõigepealt. See ei ole garantii, et Sul annet on, aga ilma õppimata on veelgi vähem lootust. Hiljem kui sa kõike oskad, siis võid ka kõiki reegleid hakata lõhkuma. Tõsi, teoreetiliselt on üksikuid mehi metsast, kes kohe midagi fantastilist teevad, aga statistika kohaselt põlevad nad väga kiiresti läbi ja jäävad nn. ühe hooaja staarideks.

Produtsent

Produtsent on inimene või firma, kes paneb talentide abiga kokku ühe audiovisuaalse toote ja müüb selle maha levitajatele. Või pigem käib see isegi vastupidi. Kõigepealt käib produtsent erinevate telekanalite juures pakub neile erinevaid ideid. Näiteks kui Ruudu esindajad omal ajal ETV-sse tulid, siis küsisid nad kohe: “Mida teil vaja on? Me teeme mida vaja?” Kui telekanalile miski meeldis, alles siis ajas produtsent talendid tegelikult kokku ja pani tööle. Suur hulk on neid saateprojekte, mida on korraga esitletud müümiseks kõigile kolmele telekanalile ja lastud neil teha omavahel enampakkumist. Samamoodi mäletan, et umbes sellest hetkest, kui ETV loobus reklaamist, ei suutnud me enamusel juhtudel enampakkumistel erakanaleid võita. Omamoodi just meelelahutusprojektide hinna inflatsioonist tulenevalt otsustas ETV rohkem tugineda omamaja saadetele, mille hindu suudeti kontrollida.

Siit tuli välja ka ETV-d teistest telekanalitest eristav strateegiline vahe. Kui Kanal 2 ja TV3 on ülesehituselt sarnased ameerika network’ide mudelile, kus peaaegu kõik saated ostetakse sisse, siis ETV on ka ise jäänud produtsendiks ehk sisu tootjaks. See tähendab tuleviku suhtes, et kui ETV telekanal kui elektroonilise sisu edastusmudel muutuks ühel hetkel marginaalseks ja anakronistlikuks, siis ETV sisu järgi jääb endiselt nõudlus alles.
See on Euroopa vanade telekanalite mudel. Võrdluseks tasub meenutada, kuidas sündis Hollywood. Väga paljude jaoks tundub Hollywood võimsate produtsentide-tootjafirmade sünonüümina. Tegelikult on pilt teine. Hollywood sündis eelkõige kinoomanike ja filmilevitajate tahtel, kes tahtsid tagada enda kinosaalidele või kinokettidele stabiilse hulga filme. Seetõttu palgati produtsente, kes need filmid valmis tegid. Siis aga märgati, et filmide tootmine on väga riskantne äri ja kindlam oleks ise filme mitte teha ja osta levitamiseks juba valmistehtud filme, sest valmistehtud filmi puhul saada sa veidi paremini aru filmi kvaliteedist. Nii ka Ameerikas tekkinud telekanalid püüdsid oma riske vähendada sellega, et ise midagi ei tootnud ja keskendusid ühele peamisele tegevusvaldkonnale s.t. erinevate saadete pakendamisele, nende ostule ja müügile. Kui te näete Ameerika filmi ees teadet, et näiteks Universal esitleb, siis tähendab see peamiselt seda, et Universal on levifirma, kes on ostnud endale produtsentidelt filmi levitamise õigused. Samal ajal on siiski kõikides Hollywoodi levifirmades aru saadud, et kõige andekamaid inimesi tuleks kinnistada ühe levitaja juurde. Seepärast sõlmitakse parimate produtsentidega nn. stuudiolepingud, millega need produtsendid nõustuvad teatud aja jooksul tegema filme ainult kindlale levitajale.
Aga nagu öeldud on ETV tegev vähemalt kahes erinevas valdkonnas: nii levitamises kui ka tootmises. Omal ajal oli kaks peamist argumenti, miks ETV peaks jätkuvalt olema ka tootja. Esimene neist oli hinna argument. Kuna mingil hetkel koondusid paljud väiketootjad nii, kui turule jäid heade talentidega vaid kaks sõltumatut tootjat BEC ja Ruut, siis vähenes telekanalitel alternatiivide võimalus, mis omakorda tähendas produtsentidele läbirääkimistelaua taga suuremat võimu. Selleks, et produtsendid ei saaks peaaegu monopoolseid hindu nõuda, oli vaja kasvõi kunstlikult ellu kutsuda alternatiivseid produtsente. Teine argument seisnes aga selles, et näiteks süvamuusika salvestuste ainuke kompetents asuski rahvusringhäälingus. Kui me oleksime süvamuusika teemalised saated ostnud välisprodutsendilt, oleks see produtsent palganud meie oma inimesed ja seejärel oleks ta hinnale otsa kirjutanud oma kasumimarginaali ja lisaks veel käibemaksu 18%, mida ETV tagasi ei saa. Tõsi, spordivaldkond jäi erandiks, kus veel hiljemgi võisteldi erakanalite pakkumistega, aga tulemuseks oli see, et kui suudeti säilitada suusatamise ja jalgpalli näitamise õigused, siis oli spordieelarve rahakott ka mitme ülejäänud spordiõiguse jaoks tühi.
Produtsendil on peamiselt kaks mure. Esimene neist on parima talendi palkamine ja parima idee välja töötamine. Ma arvan, et eduka produtsendi esimeseks tunnuseks ongi oskus head ideed ära tunda. Teine mure on garanteerida, et talentide töö saaks ka korralikult maha müüdud. Nii nagu euroopa filmitegijad leiavad, et ameeriklaste eelis ei ole mitte paremad filmid, vaid paremini organiseeritud turundus ja levitamine, nii leiavad eestis mitmed teleprodutsendid, et nende head saated on tapetud läbi halva levitamise. Nad leiavad, et nende saade on teleprogrammi paigutatud valesse kohta, vale konkurentsi kätte, seda saadet ei ole korralikult reklaamitud jne. See tähendab, et ilma korraliku levita on kogu produtsendi töö täiesti asjatu. Eks sama probleemi ees seisa ka näiteks need eesti põllumehed, kellel ei õnnestu oma tooteid suruda suurte ostukeskuste lettidele. Siit jõuame loogiliselt küsimuse juurde: “Mis on telekanal?”

Telekanal –levitaja-hulgikaupleja

Telekanal on levitaja, kes ostab erinevate audiovisuaaltöödete esitamise õigusi, pakendab neid vastavalt turu vajadustele ja levitab vaatajateni. Eksisteerib ka veel üks teine definitsioon, mille kohaselt telekanal müüb oma vaatajaid reklaamiandjatele ja et tal oleks kedagi müüa, organiseerib ta telesaadete näitamise abil inimesed televiisori ette. Igal juhul on sarnaselt muudele tööstusharudele on telekanalid ostukeskuste tüüpi edasimüüjatena kõige suurema raha liigutajad. Samas on nad ka kõige haavatavamad, kui tarbija harjumused muutuvad.

Alates üheksakümnendate aastate keskpaigast on Ameerikas räägitud üldhuvikanalite allakäigust. Esialgu olid peamiseks süüdlaseks erihuvikanalid (CNN, MTV, Discovery, ESPN jne) Aasta aastalt olid reitingud väiksemad ja 1999 aastal jõuti selleni, et kõik kaabelkanalid kokku said suurema turuosa, kui 6 networki ehk üldhuvi kanalit. Juba tolleaegses etapis oli ilmne, et tarbija käitumine on muutumas. Erihuvi kanalis võis ta kohe näha seda, mis talle meeldis, ilma et ta oleks sarnast saadet pidanud ootama kindlal kellaajal üldhuvi kanalil. Televisioon reageeris sellele konsolideerumisega, kus ühineti gruppidega, mis garanteerisid, et ühte ja sama toodet võis tarbijale pakkuda läbi erinevate kanalite. NBC Universal, ABC Disney, TimeWarner, News Corporation (XX Century Fox selle sees.) jne Kulusid optimeerides avastati, et umbes 2002/2003 hooajal on üldkanalite vaatajaskonna erosioon lakanud. Sellest tehti järeldus, et isegi kui televisiooni vaatajaskond fragmenteerub paljude uute kanalite tulekuga, siis ometi jääb alles teatud peavoolu kesktee mõne üldkanali näol. Olukord muutus aga koheselt taas keeruliseks, kui digitaalmaailma avanemisega avastati, et video, mida tarbija saab üle interneti on põhimõtteliselt samas formaadis MPEG-2, mis tuleb ka mööda telesignaali satelliidi ja kaabli kaudu. See tähendab, et kui produtsent annab saate üle digitaalformaadis ja kanal annab selle edasi digitaalsignaali kaudu, siis ei ole vaatajale vahet, kas ta saab selle sama asja kätte elektrijuhtmest, telefonijuhtmest, kaabeltelevisiooni kaablist, teleantennist või mõnest muust kohast. Interneti uuringutefirma ComScore’i andmetel suurenes ameeriklaste video vaatamine internetist 66 %. Ainuüksi tänavu veebruaris vaatas 72, 8 % ameerika interneti kasutajatest videot üle interneti, mis teeb 10 miljardit videot internetis. Mis toimub? Tõeline revolutsioon algas 2005. aastal YouTube’i käivitamisega, mis tegi selgeks, et interneti on kõige tuntum nn. mittelineaarse meedia platvorm, mis võimaldab vaadata oma otsitud saadet täpselt siis kui sa seda soovid. Alguses toimis taoline loosung vaid uudiste kohta, mil öeldi, et televisiooni õhtused uudised on kaotanud oma algse informatiivse tähenduse, sest suur osa uudistest oli õhtuse uudistesaate ajaks juba läbi interneti inimeste sekka läinud. Seega sai traditsioonilise televisiooniuudiste osaks üha enam mingi uudise laiendamine või tõlgendamine. Nüüd aga avastasid telekanalid kõigepealt, et produtsendid saavad näiteks telesarjade DVD müügist suuremat tulu, kui raha, mida telekanalid neile maksid. Põhjus on ikka see, et tarbijatele ei meeldi alluda telekava diktaadile. Kuid kuna interneti konkurentsi tõttu on DVD müük aeglustunud (nagu muusikatööstuses), siis on ka sarjade müük kolimas internetti. Mäng on nii suureks läinud, et selge on vaid üks. ETV, Kanal 2 või TV3 tüüpi üldkanali tüüp on meediamajanduse mõttes kohe saamas anakronistlikuks, sest põhiraha hakkab liikuma mujal. See tähendab näiteks ameeriklaste jaoks seda, et kombatakse uute ärimudelite skeeme. Näiteks NBC Universal läks kõigepealt kaasa iTunes allalaadimisteenusega, kuid õige pea eemaldus sealt, sest ei jõudnud hinnakujunduses kokkuleppele. Pärast väikest järelemõtlemist otsustati koos New Corporation’iga käivitada oma videoportaal Hulu.com, kust on videosid võimalik vaadata tasuta... Teiste sõnadega müüakse nüüd reklaamiandjale ühes pakendis nii televisiooni kui ka interneti vaatajat. Omapäraselt käitus näiteks NBA avas “oma kanali” You Tube’i vahendusel. Mõtteks oli loomulikult mööda minna vahendajatest, kes võtavad alati mingisuguse komisjontasu. Samas arvatakse, et vana üldkanal ei sure välja, aga ta funktsiooniks saab pigem promotsioon saadetele teistel platvormidel.

Kummalisel kombel ei ole Eesti selles protsessis üldse mitte mahajäänud. Ühest küljest on küll kummaline see, et eesti üldkanalite eestlastest vaatajaskond ei ole märkimisväärselt väiksemaks jäänud ja tulud on pigem rekordiliselt suurenenud. Erakanalitele on viimased viis aastat olnud väga edukad. Andres Jõesaare andmetel ületas 2006 aastal erakanalite reklaamitulu rahvusringhäälingu nii raadiole kui ka televisioonile antavad riigitoetused kokku. Priit Pullerits tegigi viimati selle vea, et püüdes suurendada rahvustelevisooni eelarvet, liitis ta sellele ka raadio eelarve. Tõsi enne tänavust aastat, millal rahvusringhäälingu eelarvet vähendati, on ka ETV-l viimase kahe aasta jooksul rahaliselt päris hästi läinud, nii et erakanalid ja ETV eelarved on hetkel veel üsna võrdselt võrreldavad-spekuleeritavad.
Teisest küljest on just alanud majanduslanguse taustal põhjust vaadata ka üldisemate trendide ohumärke. Viimase kümne aasta jooksul on kõigepealt kolme eesti põhikanali vaatajaskond kaotanud venelastest vaatajaid, sest kui hooajal 1997/98 vaatas 13,1 % venelasi ka eesti kanaleid, siis nüüd on nende protsent langenud 4,3%. Sel puhul ei ole ilmselt juhus, et erakanalid eelistavad oma reitingute pressiteadetes rääkida ainult eestlastest, kuna koos venelastega ei tuleks numbrid enam nii head. Teisest küljest on telekogukonnast viimase kümne aasta jooksul kadunud ka umbes 50 000 inimest lihtsalt rahvastiku vähenemise tõttu. Igal juhul paistab silma, et tänased tippreitingud on veidi väiksemad kui 8 aastat tagasi. Kummatigi on kõik telekanalid vist pigem reageerinud rahvusvahelise strateegianägemusele, mille kohaselt üldtelevisiooni ärimudeli efektiivsus lähikümnendil väheneb. Alguse initsiatiiv ei tulnud telekanalitelt. Oü Tilde alustas juba 2000 aastal tv.ee’ga. Telekanalitest reageeris omainitsiatiiviga esimesena ETV, kes koos Elioniga käivitas 2003 aastal videolehekülje ITV. Kummatigi ei olnud kumbi lehekülg erinevatel põhjustel väga edukas. Ei pildi kvaliteet, pakutud programm ega kasutajamugavus ei võimaldanud laiemat populaarsust. Ka Eestis muutus palju seoses YouTube’i ja tema eesti kloonide käivitamisega 2006. aastal. (aegmaha.ee, weekend.ee, meie.tv) Kui ühelt poolt tuli pidevalt teateid internetikasutajate hulga suurenemise kohta ja teisest küljest oli 2007. aastal weekend.ee eesti populaarsemate internetilehekülgede nimekirjas kohe Kanal 2 järel ja kõrgemal kohal kui ETV ja TV3, siis oli see kui esimene tormihoiatus, et audiovisuaalse meedia kanalina on vanadele kanalitele juba olemas võrdväärne konkurent. Rääkimata sellest, et ka Delfi ja Postimehe leheküljed näitavad videosid. 2008 aastal on hetkel ERR kodulehekülg teinud tubli arengu ja jõudnud 13 kohale, ettepoole weekend.ee’st ja Reporter.ee.
Kõige selle juures ongi tähelepanuväärne, et erakanalid ikka otsustasid käivitada oma laienduskanalid Kanal 11 ja TV6, nii nagu kogu muu maailma meediagrupid seda teevad. Tegelikult tuleb siis lugeda ka Viasati juba varem käivitatud projekti 3+. Neid kolme kanalit iseloomustab minimaalne uute originaalsaadete hulk ja samas vanade saadete taaskasutus veidi uuemas kuues. Seega näeme, kuidas ilma oluliselt uusi saateid lisamata, suureneb erakanalite pakkumise mass meedias. Neid oleks raske kahtlustada raha mõtlematus tuulde loopimises. Mis on selle arengu lähimaks tulemuseks? Ilmselt see, et kõigi kolme “vana” üldkanali reitingud veidi langevad, kuna vaatajaskond jaguneb ühtlasemalt paljude erinevate kanalite vahel. Juba praegu võis näha uskumatuid numbreid, kus ühegi eesti kanali vaatajate turuosa ei ületanud 20% ja ETV reiting oli 16% juures, mis on ainult natukene parem kui PBK 13%. Seega on ilmne, et ERR ei leia teed, et tajutavad meediamassi suurendada, siis on oht vaatajaskonna edasisel jagunemisel uute kanalite vahel, et jätkuvalt mureneb ka ETV vaatajaskond.
Seega ETV kui levitaja on tema omaniku – riigi – tahtel praegu töötamas hääbuvas rezhiimis, mis tähendab, et ükskõik kui häid saateid ka ei tee ETV kui tootja, see kõik võib puuduliku levi tõttu kaotada oma mõju ühiskonnas. Püüdes veel ühte võrdlust tuua, siis edukas levitaja on see, kes suudab garanteerida, et tema Coca-Cola on müügil ka igas külapoes, rääkimata ostukeskustest. Halb levitaja kontsentreerib kogu oma pakkumise ühte suurde poodi suures linnas. On selge, et seal hakkab käima ainult väga valitud ja kitsas seltskond.

Võimalik, et minu nägemus on liiga pessimistlik. Eestimaine meediatööstus ju tegelikult veel ei tea, kuidas muutub kõik, kui tarbijana hakkab demograafiliselt domineerima see põlvkond, kes Tartu Ülikooli “MiMaMe” uuringu järgi ei pidanud televisiooni ei esmaseks info ega ka meelelahutuse kanaliks. Just mittelineaarse meedia ehk interneti maailmas võib olla ETV parem tulevik ehkki ma seda väga ka ei usu.

Toru – juhtme- antenniomanik

Tegemist on ettevõttega, mis kontrollib audiovisuaaltoote füüsilist jõudmist tarbijani. Tegemist on tihti vaataja jaoks kõige segasema kontseptsiooniga. Reaalselt käis vanasti asi niimoodi, et telemajast läks videosignaal mööda juhtmeid teise firmasse nimega Ringhäälingu saatekeskus. Ometi ei teadnud enamus vaatajaid, et telemaste ei halda mitte ETV, vaid eraldi mastifirma, mida praegu tuntakse Levira nime all.

Levira kogub ka praegu kokku erinevatest telekanalitest tuleva videosignaali ja annab selle oma mastide kaudu üle koduantennidele. Selle teenuse eest, küsib ta telekanalitelt raha. Hiljuti on asi aga läinud veel keerulisemaks. Nimelt see juhe, mida mööda signaal liigub telemajast Levira mastini, kuulub Elionile. Loomulikult maksab telekanal ka Elionile selle teenuse eest. Samas on Elion lisaks telefoni ja internetiühenduse teenusele pakkumas digiTV vormis paketti telekanalitest. Võite isegi arvata, et need, kes kasutavad Elioni digiTV-d, ei huvitu karvavõrdki enam Levira pakutavast signaalist, mis tuleb mööda antenne. Täpselt samasugune on lugu kaabeltelevisioonidega, kes võtavad oma erinevate telekanalite signaalid alla sateliidi pealt ja vaatavad Levirat kui konkurenti. Telekanalite, kui levitajate jaoks on asi huvitav seetõttu, et nii Levira digitaaltelevisioon, kui ka kaabeltelevisioonid oma digitaalsignaaliga ja ka Elion pakuvad kõik võimalust edastada nii lineaarset teleprogrammi, kui ka mittelineaarset ja internetti. Ukse taga koputavad samade ettepanekutega veel mobiililevi firmad. Samal ajal on riik otsustanud toetada just Levira arengut. Olukord on kummaline, ehkki riigil tõepoolest on omad avaliku hüve argumendid.

Kuna Eestis arenes kaabeltelevisioon ja internet kiiremini kui antenni pidi leviv digitaaltelevisioon, tekkis kummaline olukord, et enamust eesti perekondadest tegelikult ei huvita, kas mööda teleantenne tuleb tuppa digitaalne või analoogsignaal. Enamus eesti teleperekondadest võiks juba täna saada digitaaltelevisiooni endale kas ühte või teist juhet mööda. Sel puhul võiksid need pered küsida, milleks üldse see jama digitaliseerimise ümber, kui nemad on juba ammu digitaliseeritud. Riigi kommunikatsioonipoliitikal on põhjuseid on mitu. Esiteks on kogu ülejäänud arenenud Euroopa analoogsignaali välja lülitamas ja oleks kahju, kui Eesti digitaallainesagedused ei sobituks rahvusvahelisse lainesagedussüsteemi. Teine probleem on majanduslik. Digitaalsignaali edastamine nõuab vähem energiat ja on majanduslikult kasulikum. Kummatigi võiks kaks esimest põhjust ka kõrvale jätta, kui kohati demagoogilised. Kolmas põhjus on tegelikult ainuke tõsiseltvõetav põhjus. Umbes 200 000 pereni ei ulatu erinevat tüüpi televisoonikaablid. Nende ainuke võimalus telemaailmaga ühenduses olla käib läbi antenni.
Kui riik juba otsustas Levirat toetada, siis tegelikult olid tal ka teised vahendid selle tegemiseks, kui erakanalite toetamine loamaksust loobumisega. Praegune loogika tugineb eeldusel, et kui digitaaleetris on tasuta kättesaadaval kolm telekanalit, siis ostavad kõik need 200 000 pere endale digiboxid. Lootus on, et ehk vahetavad ka mõned senised kaabeltelevisiooni kliendid pärast seda teenusepakkujat ja hakkavad Levira täiendavate kanalitega maksuliste pakettide kliendiks. Kuid, kas see loogika peab vett? Riik oleks täpselt samasuguse eduga võinud samasuguse kulu hulga juures pakkuda peredele toetust digiboxi ostmiseks ja ühel päeval lihtsalt lülitanud analoogsignaali välja. Kui erakanalid seejärel soovivad jätkuvalt tegutseda samas äris, siis oleksid nad tulevaste kasumite ootuses, ühel aastal oma marginaali veidi vähendanud ja teinud selle eest vajalikud investeeringud, selleks, et digitaalajastul juba nautida odavamaid edastuskulusid.

Erakanalid on praktiliselt juba digitaalsed

Kui vaadata läbi erakanalite pilgu seda probleemi, siis võiksid nad ütelda, et ka nemad on tegelikult juba digitaliseerunud. Peaaegu kõik Eestis toodetud telesaateid valmivad täna digitaalsel kujul. Produtsendid kasutavad digitaalkaameraid, monteerivad arvutis, mis paratamatult annab tulemuseks, et tüüpiline telesaade eksisteerib algselt faili kujul. Nüüd on ainuke küsimus selles, millisest puldist seda lastakse erinevatele juhtme või antenniomanikele. Igal juhul läheb telemajast välja üks videosignaal, mis algselt oli digitaalne, aga mis täna muudetakse paradoksaalselt tagasi analoogsignaaliks, et sellisel viisil teie ekraanidele jõuda. Mõnel juhul aga ( näiteks Elioni digiTV puhul) lähevad ETV digitaalselt toodetud saated ka digitaalselt eetrisse. Kui püüda ette kujutada, millised oleksid erakanalite erikulutused seoses digitaalsele edastusele üleminekuga, siis teoreetiliselt peaksid nad ehk ostma uue väljastuspuldi, mis annaks nende majast välja digitaalsignaali. Selline pult maksab eesti vajaduste tarbeks umbes 10 miljonit krooni (+- 5 miljonit sõltuvalt firmast). See on ühekordne investeering väga pikaks ajaks. Teine võimalik kulu tuleb sellest, et kuni 2010 aastani peavad erakanalid maksma üheaegselt nii analoogsignaali kui ka digitaalse signaali edastuse eest. See tähendab, et reaalset kulu, mis ei ületa loamaksu suurust, võib erakanalitel tekkida ainult kahel aastal ja sedagi ainult siis, kui Levira neid väga peetida soovib. Järelikult on loamaksu kaotamine ja digitaliseerimise seos väga õhkõrn. Erakanali juhina paneksin ma niimoodi taskusse sattunud lisa 25 miljonist 10 miljonit kohe kasumisse, 10 miljoni eest teeksin esimesel aastal investeeringuid ja 5 miljonit lisaksin programmi ostmisesse. Järgmisel aastal lisaksin 25 miljonist kasumisse juba 15 miljonit ja 10 miljonit paneksin programmi ostmisesse. Võib-olla tulevad proportsioonid teised, ent see sõltub juba omanike soovist ja ma kahtlustan, et see läheb kasumi suurendamise suunas, sest programmi investeeritud raha ei pruugi majandusliku languse ja reklaamikäivete vähenemise tingimustes võrdväärselt hulgal raha tagasi toota.
Erakanalitelt loamaksu äravõtmisel oli üks tõsine argument, mida peaaegu piinlikult alati ei juletud välja ütelda. Tõepoolest on Eestis arvestataval hulgal telekanaleid, mis koguvad palju vaatajaid ja samal ajal ei maksa loamaksu. Tähtsaim neist on loomulikult PBK, mille turuosa on juba 13 %. Selge on see, et olukord on ebaõiglane, kui ühel turul võistlevad ühe ja sama raha pärast erinevad firmad, aga ühed maksavad maksu ja teised ei maksa. Ma saan sellest argumendist aru, kuid ei saa aru, miks kodanikele aeti mingisugust jahu digitaliseerimisega seoses. Kõige enam peakski mind kui kodanikku häirima näkkuvaletamine ja tegelike põhjuste varjamine. Ma ei pruugi vaidlustada otsust, aga minumeelest oli häbiväärne seda otsust nii ebakompetentse jutuga maha müüa. Selle tõestuseks on ka see, et ükski erakanal ei rutanud seletama, mida nad selle raha eest teistmoodi teevad, mida nad oma senise kasumi juures teha ei saanud.
Konstitutsiooniliselt lõhkise küna juures.

Kõige enam peegeldab praegune digitaliseerimisprotsess ja kahe erakanali loamaksu kaotamine eesti riigiideoloogia tegelikku skisofreeniat. Kui ühest küljest ütleb konstitutsioon, et eesti riik on loodud eesti kultuuri ja iseolemise kaitseks ja teiselt poolt võetakse reaalselt vastu otsuseid, mis seavad ülimuslikuks võrdse konkurentsi ja kolmandalt poolt toetatakse ühte riigi osalusega majandusettevõtet tema logistilis-strateegilise tähenduse pärast, siis selle taustal on ilmne, mis suunas paratamatult areneb Eesti identiteet. Me näeme, et erinevate väärtuste konfliktis valib Eesti eksimatult kas rahvusetu liberaalmajandusliku väärtuse või reaalpoliitilise nn. tehingupõhise väärtuse. Eesti riik kui kultuurikaitsja kontsept on aga kahtlemata osutunud liiga idealistlikuks igapäevases riigijuhtimises.

Ma ei sea võrdse konkurentsi põhimõttest lähtudes kahtluse alla kahelt firmalt diskrimineeriva loamaksu äravõtmist, aga samas tõden, et riigi senine rahvusringhäälingu poliitika on sellega tunnistatud läbikukkunuks. Kui kogu televisioonitööstus on just praegu väga oluliste strateegiliste muutuste keskel, võeti juba rahvusringhäälingult negatiivse lisaeelarvega ära 30 miljonit krooni ja järgmise aasta riigieelarve oodatavad vähendused ei too ilmselt leevendust. Samal ajal on erakanalitele kompenseeritud kahaneva reklaamikäibe kaotust. Me ei pea sel puhul vaatama erakanaleid kui konkurente, kellele on kingitus tehtud. Ei. Sest rahvusringhäälingu sõnumid võistlevad eluõiguse eest kogu ülejäänud elektroonilise meediaga. Aga me peame möönma, et eesti identiteedisõnumi konkurentsivõime tervikuna kahaneb. Võib-olla oleks aeg mõelda sellise finantseerimiskeemi peale, mis suudaks veidi paindlikumalt reageerida ümbritseva keskkonna muutustele?