Teekond... 7.osa

23. detsember 2011

Hommikul kuivatasin kôik asjad. Kuna päike oli väga tugev, tundus, et see läheb kiiresti. Ometi oli kell juba peaaegu 10, kui asusin taas teele. Siit ka küsimus. Kuna keset päeva läheb päike väga palavaks ja nii on kasulikum kôndida hommikuses jaheduses, siis äkki peaks ikkagi märjad asjad panema kotti ja varem teele asuma? Samas ei tasu riskida. Kui on vôimalik kuivatada, siis tuleb seda alati kohe teha? Ma ei tea päris vastust.

Sel hommikul teen veel ühe olulise muudatuse. Kuna eespool on wilderness ja ma pean siitsamast uuesti läbi tulema tagasiteel, siis vôin metsa alla ärapeidetuna maha jätta oma telgi, kaks veepudelit ja kaartide-raamatute paki. Kokku on mahajäetud kraami vähemalt 5 kilo ja mul on tunne, et selga vôetud seljakott seevastu ei kaalu enam midagi. Taoline tunne aga teeb iga matkaselli alati rôômsaks. Väljaarvatud, kui oled kôrbes ja annaksid palju, et saaksid tassida paari lisakilo vett.

Tee viis kohe mäkke ja läbi tiheda vihmast vettinud vôsa, mis mind kohe ka läbimärjaks tegi. Seal sain järsku ka aru, miks Austraalias kasutatakse matkamise tähistamiseks sôna “bushwalking”. Tôepoolest, pôôsastest läbisurumisega tuleb Sul igal juhul tegeleda, niipea kui suuremalt teelt kôrvale astuda. Oma varustuse puhul leian ainsa reservatsiooniga, et kui mu pôhjamaisesse loodusesse môeldud matkapüksid saavad märjaks, siis hakkavad nad raskelt liibuma jalgade ümber, ning muutuvad takistavaks just mäkketôusul, kus sa pead igal juhul jalgu veidi tôstma. Seepärast on vist tôesti parem proovida vanade oz-i matkahullude kombinatsiooni lühikestest pükstest ja geiteritest.

Umbes 1300 meetri kôrgusel jôuan ma sohu. Austraalia Alpid on väga vanad ja kulunud mäed, mis toimib sarnaselt ka nende mägijärvede kohta. Need on lihtsalt kinni kasvanud ôôdsuva pinnasega soodeks ja rabadeks. Kergema seljakotiga on tulek lihtne olnud ja ma ei soovi isegi teha pausi, kui jôuan soosaarele, mida teinekord on kasutatud ka telkimisplatsina. Täna ei ole siin kedagi, aga ümbrus on teadagi maaliline. Platsilt ära minnes kaotan raja esimest korda tôsiselt silmist. Lähen paarkümmend meetrit mööda mingit loomarada ja siis järsku lôpeb see otsa. Trambrin vasakule ja paremale – ei midagi. Äraeksimist ma ei karda. Kaardi järgi läheb rada loodesse ja seal eespool on umbes 2 kilomeetri kaugusel kas jôgi vôi sellega ristuv looduskaitseala rangerite tee. Samas ei meeldi mulle väga môte hakata siin soos lihtsalt suuna järgi madistama. Otsustan, et teen ümber laagripaiga, kui viimase kindla punkti, umbes 100 meetri kauguselt ühe poolringi. Varem vôi hiljem peaksin minu tee nii ristuma tôelise rajaga. Jôuan käjja ligi 50 meetrit ja tôepoolest avastan enda ees väga selgelt sissetambitud raja.

Selles osas metsas on nüüd selgelt näha mitmeid siinsete mustade sipelgate savist pilvelôhkujaid ehk ligi pooleteise meetri kôrguseid oranzhe koonuseid.

Nii reipalt kôndides märkan, et teisel pool orgu tuleb mulle mäeotsas vastu väga sünge pilv. “Good day, how do you do,” küsin viisakalt. Pilv raksatab vastuseks ja alustab ühte neist troopilistest vihmadest, mida ükski matkasell eriti ei armasta. Ma olin just ära kuivanud, nii et nüüd panin jope kiiresti selga. Tegemist on veidi liiga raske Nike’i spordijopega, mis ei ole spetsiaalselt ette nähtud pikemaks vihmapeletamiseks. Mina vôtsin ta kaasa seepärast, et olin selle ära rikkunud Klassi teleseriaali tegemisel kogemata mingit väga tugevat värvi selle varukatele raputades, siis kui püüdsin kunstnikku aidata. Môtlesin, et kesse metsas ikka küsib, mis maalritöôd ma teen. Igal juhul on taas ôige pea tunne, et jopest ei ole mingit kasu, kui pôôsad suruvad oma märjad oksad hellalt su ümber ja mägine äike laseb lisaks kôigele järsku ka hernesuurusi raheteri sadada. Rada mu ees muutub liiva keerutavaks väikeseks jôeks. Kas jääda seisma ja oodata? Tean, et kolme kilomeetri kaugusel peaks olema looduskaitseala ranger’ite hütt. Selle poole ma siis raevukalt marsingi, samal ajal môtiskledes, et vôib-olla ei ole kôige targem idee mägedes äikese ajal liikuda...

Ühel hetkel jôuan pôôsastest välja ja minu ees on järjekordne org, mida kaunistab justnimelt seesama vihm. Teepeale jääb risti jôgi, täpselt nagu kaart oli lubanud. Koos vihmaga on veetase tôusnud. Pistan matkakepi vette, see pakub juba kalda ääres selgelt üle pôlve sügavust. Samas peaks see olema kaardi järgi koolmekoht. Kuna ma olen niigi läbimärg, siis otsustan, et ei ole mingit pôhjust korraks riideid seljast vôtta. 

Matkakeppidega teed kombates astun üsna kiire vooluga mägijôkke. Önneks ei ulatu veetase ka üle puusa, nii et seljakott jääb puutumata.  Teisel pool jôge vaatavad mind aga juba uudishimulikud kängurud. Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja filmin ja pildistan neid.  Hoolimata külmast jôuan môtelda, et Alexandre Milne pidi olema näinud päris kängurusuid, sest emade ja väikeste Ruude suhe on täpselt selline, nagu “Karupoeg Puhhi” raamatus kirjeldatud. Mônikord on väike Ruu hopsti kukrusse hüppanud nii, et sealt paistavad välja ainult ta jalad. Mônikord aga keerab ta ennast ringi ja sööb siis rohtu samal ajal, kui ema kummardab. Pärast viljastamist sünnitab känguru poja peale umbes 35 päeva kestnud rasedust. Sealt edasi on aga väike Ruu kukrus veel umbes 11 kuud, aga ka siis ei pruugi ta kohe ära minna. Nägin ka kuidas üks juba suhteliselt kogukas memmepoeg üritas uuesti kukrusse pugeda ja ema tegi ima esikäppadega tema suunas seepeale kratsivaid liigutusi, et teda eemale ajada. On aeg hakata iseseisvalt elama, järeltulija!

Vaadates känguru esikäppasid, mis on üsna mitme funktsiooniga ja päris osavad, môtlen ma, et ôigupoolest on kängurud ju esimesed imetajad, kes on tôusnud elama tagajalgadele. Nagu kunagi üks bioloog tähendas, olid sipelgad esimesed olevused, kelle ühiskonnast toimus tööjaotus, mis potentsiaalselt andis neile suure evolutsioonilise eelise. On olemas koguni üks ulmejutt, kus inimesed satuvad marsile, aga sealsed intelligentsed elanikud on justnimelt sipelgad. Praegu tundub mulle, et kängurud on omal imelikul moel hästi inimlikult äratuntavate emotsioonidega.

Vihm on just lôppenud. 

Kuid aitab juba loodustunnist. Rangerite hütt oli korralikult lukustatud, kuid ônneks oli ukse ees väike verandamoodi katusealune. Seal vahetan riided, et nüüd veidi sooja saada. See on esimene kord kogu matka jooksul, kus ma panen selga fliisi. Aga ikka on veel külm. Lôdisen ja môtlen. Söön igaks juhuks paar müslibatooni, et energiat saada. Öigupoolest praegu saan aru, ka kogu olukorra suhtelisest ohtlikusest. Ka parima tahtmise juures on lähim inimasundus minu juurest vähemalt kahe päeva kaugusel. Telefonil levi ei ole. Lootus, et keegi praegu sinna tuleb, vahetult enne jôule, on väga väike. Järelikult ma pean ise igal juhul hakkama saama. Nii ma siis keksin jalalt jalale ja ootan. Tunni. Kaks. Ja siis jääb vihm järele. Maa aurab ja ka päike tuleb uuesti välja. Pakin märja joppe seljakoti peale ja veidi niiske fliisi seljakoti sisse ja lähen edasi. Kui juba kôndida, siis annab liikumine sooja. Vahepeal olin ka sokkidest vee välja väänanud, kuid tossude kuivatamisel ei ole môtet. Nüüd hakkan aru saama, et olen endale muretsenud tôelised imejalanôud, sest mul ei ole ikka veel ühtegi villi. Öigupoolest tuleb esimene vill hoppis näpu peale, sest ka matkakepi viibutamine hôôrub vastu nahka.

Seda pilti mina ei teinud, aga sellist "ussi" nägin küll. 

Tundub, et floora ja fauna muutuvad veidi. Näen nüüd ka teist liiki kängurusid. Nad väiksemad, aremad ja palju kiiremad. Raamatu järgi tuleks neid kutsuda koguni wallaby-deks. Ma ei julge ütelda, kas tegemist on soo vôi mägi wallaby’ga. Paar kilomeetrit astutud, näed silmanurgast,kuidas paar meetrit minust eespool midagi musta voogab rohu sees. Välgust rabatuna peatun. Lapse käsivarre jämedune must madu kaob head-aega ütlemata kôrge rohu sisse. See on punakôhuline must madu. Mürgine, aga mitte tingimata eluohtlik. Arvestades, et mul ei ole mingit vôimalust abi kutsuda vôi ise mürgiannusega arstini jalutada, ei ole mul midagi selle vastu, et ta endale kusagil mujal tegevust leiab. Natuke järele môeldes, tundus selle mao tegevus täpses vastavuses loodusraamatule. Ka temal oli olnud külm vihma ajal ning ta tuli tee peale päikese kätte leesitama, sest kuni kuulis raskesammulise saarlase lähenemist.

Seejärel läheb tee uuesti mäkke. Väga raskelt läheb mäkke. Läheb nii, nagu Eestis ei lähe kunagi. Korraga on tôusu jälle 500 meetrit. Ümberringi on kaardi järgi wilderness, kus ei ole isegi enam looduspargile tavalist rajamärgistust. Küll aga on esimese kuru harjal ... helikopteri maandumisplats. Nii pean ma vähemalt uskuma raamatut, et suurtest puudest puhastatud umbes 50 meetri läbimööduga vôsastunud lagendik, on môeldud helikopteri maandumiseks. Väga huvitav.  Teisel pool kuru jôuan veel ühe rabani, kus kasvab kanarbik ja puud on väändunud nagu nôjafilmi dekoratsioonis.

Sel ôhtul on tuju hea ja maastik vaheldusrikkalt aina ilusam. Öhus on ka punaste peade ja kôhtudega papagoisid, keda ma ei oska määratleda. Vahetult enne päikeseloojangut jôuan Oldfieldi hütini. Täna on see ainult minu päralt. Hütis on kaks tuba, kus on vôimalik pôrandal magada ja ühes toas ka kamin – kolle. Teen endale nüüd ühe pakisupi. Kurri kana supi, millele lisan veel paki hiina nuudleid. Tulemus oli üpris vürtsikas, nii et pidin kôvasti vett peale jooma.  Ja siis saabub ka rahu, nagu ikka kui sa ahju ees tuld vaatad.

See inimene, kes on 23. Detsembril kusagil Austraalia tühjuses üks kamina ees, peab olema veidi imelik. Ma ühteaegu olen ja ei ole ônnelik. Sel aastal valmis mul film, mida ma tegelikult olin soovinud teha juba 10 aastat, sest tolle Croissanti esimest ideed tutvustasin oma ôppejôududele Ameerikas juba 1999. aastal. Lihtne film, aga selle ettevalmistamine oli kui alandlikkuse ülikool vôi “läbi kôrbe minek”. Kuna meie projekti lükati mitmeid kordi tagasi Prantsusmaal, siis pidin ju seda kuidagi endale seletama. Üks oli selge, selle rezhissööri ideed ei müünud ennast hästi ja see sundis endas palju kahtlema. Ja nüüd, kui film on valmis, siis ei tea ma loomulikult enam, kas kôik ohverdused selle nimel väärisid ühte elu, mis mul on elada. Jah, sel aastal juhtus veel nii môndagi. Ka isiklikus elus.
Taevas on jällegi täiesti selge. Ja omal moel ka minu pea. Ma tahaks kohe hakata ümber kirjutama oma uut stsenaariumi. Tahaks nüüd kohe uuesti tööle hakata ja tegelikult ongi raske matkata, kui Sa tahaksid kohe jälle kirjutama hakata... Aga just seda tunnet oligi vaja, et vôiksin asuda tagasiteele. 3 päeva tsivilisatsioonini.

Kui ma juba magasin, äratas mind krabistamine. Panin pealambi tule pôlema ja märkasin väga paksu kassi suurust opossumit mulle vastu vaatamas. Tema väga suured silmad olid veidi nôutud. Igal juhul ei arvanud ta sugugi, et peaks nüüd kohe ära jooksma. Urisesid looma moodi. See teda ei heidutanud. Seejärel haarasin pôlemata jäänud oksa. Nüüd loivas ta laisalt teise tuppa. Häirituna läksin talle sinna järgi, kuid esimese hooga ei näinud teda kusagil. Alles hiljem taipasin üles vaadata. See paks kass jooksis üllatavalt väledalt mööda seina, kuni lôpuks kadus katuselaudade vahele.

Kuid te arvate, et lugu sellega lôppes, siis eksite. Kuna ta oli minu toidupakist välja kiskunud teise karri supi paki, siis jätsin selle sinnasamasse. Ülejäänud toidu keerasin korralikumalt kokku ja peitsin seljakoti sügavusse. Neetud unehäirija tuli veel kolm korda tagasi, viimase korra eel seadsin aga valmis fotoaparaadi, et vähemalt mingit tolku tema käikudest oleks. Välklambi sähvatus oli lôpuks aga ka tema jaoks liig. Igal juhul sain magada hommikuni, mil leidsin maja eest tühjad söödud pakisupi ümbrise. Vaene loom, môtlesin hommikuvalgues. Ma loodan, et Sa selle karri siiski üle elad.

Sellega ma ka oma Austraalia blogi lôpetan praegu. Sest töö vajab nüüd tegemist. Kokku tuli mul kilomeetreid 147, sest tagasiteel jôudsin veel käjja ka Austraalia kôrgeima tipu, Kosciuszko mäe, otsas. Ikka vihmaga. Ja siis sôitsin autoga mere äärde. Aga muidugi tahaks ühel päeval tagasi sinna, sest ma alles sain jälle matkamaitse suhu. Ja esimene vill jalgadele tekkis alles 6. päeval. Sel viimasel päeval juhtus lôpuks ka see, et nägin goannat ja kôrvetasin ennast päikese käes väheke ära. 

Ma arvan, et on aeg asuda tagasiteele.  Viimaseks filmiks valisin 5. päeval tehtud pildi, mis meenutas järsku, et "Mad Max" oli ju ka Austraalia film. Huvitav on vaid see, et rezhissöör George Miller on praegu maailmale rohkem tuntud kui "Happy feet" produtsent ja lavastaja. Omamoodi ongi Austraalia sümboliks, kus üks immigrantide ühiskond igatses Euroopat, pani oma linnadele ja tänavatele Euroopa nimesid, nende kôrgeim mäetipp on nimetatud poola iseseisvuskangelase järgi ja ometi ütlesid austraalased II maailmasôja ajal Inglismaale, et nad ei saada enam sôdureid Euroopasse, sest Vaikne Ookean oli ise kujunenud strateegiliseks liivakastiks. Sealt edasi on Austraalia  liikunud aina USA suunas. Nii nagu enamus nende edukatest filmilavastajatest. 

Mina aga lähen mööda seda teed koju.  

Teekond... 6. osa

Teine päev rajal. 

22. dets. 2011

Kell 8.35. Aeg on teele asuda. Ümberringi on valge pilv. 

Hommik on udune ja kogu öö oli sadanud. Kôrgust ei ole kuigi palju. GPS näitab vaid 1323 m, aga ma olen ikkagi pilve sees. Öö jooksul selgus, et maapind oli telgi all ikka veidi kaldu ja nii ma kippusin libisema jalgadega vastu telgi äärt. Selle tulemusena, oli nüüd magamiskott jalgade juurest üsna märg. Märgade asjade kotti pakkimine ei ole kindlasti see, mis matkaselli tuju rôômsaks teeb. Rahulolu tekitas ainult see, et minu môte ehitada telkmantlist telgile teine kiht, oli kokkuvôttes edukas, sest vähemalt telgi lagi ei olnud läbi lasknud. Üsna kurjalt kihistades vôtsin ka täiesti kuiva seljakoti välikäimlast välja. Hea seegi.

Eilne distant oli avalöögina juba seedimise segi paisanud. Nii ei tahtnudki ma hommikul palju muud, kui kahte müslibatooni. Päevas vôisin neid endale lubada viis. See oli hea, sest sööki oli niigi piiratudud koguses kaasas. Ka minu uued Salomoni saapad olid väga mônused, sest jalgades ei olnud mingit märki tulevastest villidest. Vôis jälle teele asuda, teadmisega, et täna sisenen juba alale, kus ei ole enam autode pinnasteesid.

Esialgne tee viis mäest alla, kus kohe kohtusin ühe noorte inimeste paariga. Neil oli keel vestil, aga nad jôudsid siiski uhkusega ütelda, et ka nemad on läbinud kogu raja Walhallast saadik. (655 km) Tundsin vaikselt kadedust, aga märkisin endamisi, et nende varustus sarnanes üsnagi minu omale, nii et vähemalt selles suhtes on kôik korras.

Minu tee viis orgu. Laskumist 400 meetrit, mis tundub taolisel matkal alati kuidagi raiskamisena. Kui ronida, siis ronida. Miks peab vahepeal ka laskuma, eriti teades, et pärast tuleb uuesti ronida. Sel hetkel aga turgatas mulle pähe ootamatu ja ebameeldiv môte. Samas tempos liikudes jôuan ma Kiandrasse küll jôulujärgsel päeval. Kirjelduste järgi on tegemist täiesti mahajäetud kohaga, kus vaid tööpäeviti asub kiirtee tehniline depoo. Oluline oli aga see, et järsku kujutasin ette, et asun mingi tee ääres, kus keegi ei soovi mind peale vôtta, sest kôik môistlikud inimesed on jôuluses pere rüppes. Ja nii ma nägin ennast seal istumas, ilma et pääseksin ôigel ajal tagasi Canberrasse. Samal hetkel sain aru, et olin teinud olulise vea. Tegelikult oleks palju motiveerivam olnud sôita kohe alguses kuhugi kaugusesse ja hakata sealt vaikselt tsivilisatsiooni poole tulema. Mida nüüd teha?

Motivatsioonile oli see tôsine madalrôhkkond. Pidin endale veelkord seletama, mis on kôige tähtsam minu retkes? Kordan, see on lihtsalt liikumine. Pigem sportlik sooritus ja vôimalus olla keset loodust, mitte kuhugi pärale jôudmine. Teen käigupealt oma plaani ringi. Lähen kolm päeva tundmatusse ja siis hakkan sealt tagasi tulema. Kui vähegi vôimalik, siis mingit muud teed pidi. Nii jääb 7. päev varusse. Niipea, kui iseendaga rahu tehtud, vôisin jälle edasi minna.

Nii jôudsin Orroli orgu. Muuseas, olin mööda tulnud endiste kosmose sidejaamade asukohast. Paberite järgi asusid NASA-l just sealkandis môned jaamad, mille abil muuhulgas peeti sidet ka ameeriklaste kuupeal käimisega 1969. aastal. Praegu ei ole seal enam 20 aastat midagi. See on ikka kummaline maa. Ühest küljest on tema valge inimese ajalugu väga lühikene – napilt 200 aastat ja teisest küljest matkan siin mööda maastikku, kus kohanimed peegeldavad kunagi asunud elu, mis nüüd on hüljatud. Näiteks orgu jôudes viis rada mööda kunagise taluniku hüttist, mida keegi enam ei kasuta. Kohanimed aga kônelevad Preeriakoera ojast, Surnud hobuse mäekurust jne. Justkui juba praegu oleks Austraalias meenutada juba kadunud idüllilist kuldaega...

Orroli org on koduks sadakonnale Austraalia Ida hallile kängurule. Nüüd oli neid juba selgemini näha kümne-kahekümne pealistes karjades puudevilus külitamas. Aeg ajalt môned asutasid ennast midagi huvitavamat tegema ja siis oli neil aega ka mind vaadata. Seejärel me vaatasime üksteist vastastikku.  Minu tulek neid eriti ei häirinud. Keset orgu tiirutasid aga ka suured valged linnud, mida ma esimese hooga oleksin isegi lühikaelalisteks luikedeks pidanud, aga nende lend oli liiga kiire. Veidi lähemale jôudes nägin, et tegemist oli suurte papagoidega, kellel valge keha kohale oli laubale sobitatud kollased ilusuled.  Raamatute järgi ma arvaks, et tegemist oli Väikese Corella nimelise linnuga. Muudest lindudest olin juba varem aru saanud, et harakaid on neil palju ja nad teevad kôige kummalisemalt musikaalseid hääli, samal ajal kui üks teatud tüüpi vareseid määgivad nagu ärajoonud häältega lambad. Minu lemmikud olid ikkagi kängurud. Üks ema hüppas mulle veidi uudishimulikult ligemale. Jah, uudishimulikud on nad küll. Väike ruu vaatas ka kukrust välja ka raputas pead. Ilmselt kärbeste pärast, keda siin orus oli palju. Samal ajal kui ema hakkas ühel hetkel oma esikäppadega pead sügama viisil, mida kasutavad tavaliselt multifilmide loomad. Pärisloomad nii nunnumeetri aldid tavaliselt ei ole.

Liigun Cotteri kuru poole. Rada keerab nüüd tôesti looduspargi rangerite pinnasteest kôrvale ja kulgeb edasi juba tihedate pôôsaste sees. Ja vaikselt jälle mäest ülesse. Just enne seda oli päike välja tulnud ja ma môtlesin, et kuivatan kôndides oma magamiskotti, mille olin kinnitanud seljakoti ülemisele osale. See oli vale otsus. Eelmise öö lausvihmast oli kogu vôsa ikka veel märg, nii et päikesest hoolimata olin varsti üleni vettinud. Korraga môtlesin vôrdluseks Malaisia vôi Indoneesia metsades peetud partisanisôdadele. Nähtavus on sisuliselt 0, sest tihe vôsa on kôrgem kui inimene. Kohati ei näe ma ka eespool asuvat rada. Kuidas küll sellises vôsas sôditakse? Hoian matkakeppe ettepoole suunatuna, et nad paljastavad eespool natuke maapinda ja selle järgi oskan aimata, kuhu rada suubub. Orjenteeruda oleks sellises metsas ka raske, sest kui taevas on pilves, ei ole vôsast välja näha ka mingeid olulisi orjentiire.

Siin on rada hetkel, kui seda veel pôôsaste seest näha vôis.

Mingil hetkel jôuan jôuan väiksema künka otsa, sest tee edasi enam ei tôuse. Kogu selle aja olen meelega kôvasti ragistanud, sest maod on ju üldiselt pigem ujedad loomad ja liiguvad mu teelt ära, kui nad kuulevad raskeid samme. Igaks juhuks koputan mahakukkunud puu rondile, et vaadata, kas keegi sealt minu tulekule reageeriks. Kui seda keegi ei tee, siis prantsatan istuma. Selle reegli olin juba ära ôppinud. Enne istumist, koputa veidi maapinda, sest esimese korraga olin sipelgapessa istunud. Siinsed mustad sipelgad elavadki peamiselt maa sees. Vôi siis teevad savist koonuseid nagu termiidid. (ma igaks juhuks sellest rohkem ei räägi, sest putukateadlane ei ole ma kindlasti) Niipea, kui raskelt istun ja lôôtsutades tardun, märkan kôike seda, mida liikudes ei näe.  Alusmets elab. Väikesi viiesentimeetriseid sisalikke jookseb siin ja seal. Alpine water skink, ütleb nende kohta raamat.

Camelback on kinnitatud seljakoti küljele.
Kôrval on veel näha varu veepudelit.
Ja üleval vihmaks valmis olevat jopet.

Samas avastan ka kaardilt, et paari kilomeetri pärast ristub minu rajaga Sawpit oja, kust soovitatakse vett vôtta. Öigupoolest saan aru järsku, et praeguse vihmaga ei ole veega tôesti probleeme. Olin juba terve päeva tarbinud ka ühest teisest ojast vôetud vett, mille sisse olin lasknud kaks veepuhastutabletti ja esialgu ma veel mürgituse jälgi ei tundnud. (Ehkki giidid olid hoiatanud, et rebased ja dingod jätavad teinekord ojadesse üsna ebameeldivaid baktereid. Muidu olevat aga mägede vesi pigem puhas.) See môte viib aga järgmiseni. Järelikult ei pruugi mul kaasas kanda lisa veepudelites oma 3 liitriga ehk 3 kilogrammiga. Lisaks hakkab mulle tunduma, et ka mu telk on pahatahtlike inimeste poolt liiga raskeks ehitatud. Esialgu vabanen veepudeli veest, sest mu Camelback on veel peaaegu täis. Päevas joon umbes 3 liitrit vett ja sellega pean järelikult arvestama, aga praegu näen kaardil, et mul on iga päev vähemalt kaks veevôtuks sobilikku jôge vôi oja . Nälga aga tôesti ei ole. Söön taas 2 müslibatooni ja sunnin ennast sinna juurde haukama Corizo vorstist ühte poolt.  

Vôsas rahmeldamine üldiselt motivatsiooni ei tôsta. Kui ma jôuan ojani, saan aru, et ka mu Salomoni Gore-tex saapad on täiesti märjad ja see môjub kui ootamatult vilkuma hakkav punane lambike tuumaelektrijaamas. Soojad märjad jalad on parim vôimalus matk pôrguks muuta, sest just nii tulevad villid. Läbinud ainult 15 kilomeetrit jään ma sinnasamasse kella 6 ajal laagrisse, et oma varustust kuivatada. Kuna loojanguni on 2,5 tundi jôuan avastada, et minu kaasavôetud kaardid on nüüd täiesti kasutud ja lisaks kaaluvad nad koos Australian Wildlife Key Guide’iga kindlasti oma kilo. Jôudu oleks veel, et edasi minna, aga veidi süngelt otsustan, et mul ei ole kiiret kuhugi. Asi, mis mind tôsiselt üllatab on see, et liikumiskiirus on tôesti vaid umbes 2 kilomeetrit tunnis, hoolimata sellest, et teoreetiliselt liigun ettekäidud raja peal. Sarnast kiirust arvestatakse ka näiteks Eesti käitseväes metsas liikumiseks. Ma ei ole sugugi laiselnud, sest lisaks veele tunnen, et mu riiete vesi on segunenud soolase higiga. 

Nii nägi minu ehitis välja hommikul,kui telk ei olnud enam trimmis.

Öhtune udu mähib mind keset vôsa pehmesse vatti. Tuju ei ole eriti hea. Loodan, et môni Austraalia kuulsatest madudest ei soovi minu telgiga tutvust teha. Seejärel môtlen aga juba meeleheitlikult, et kui täna öösel sajab sama moodi kui eile, siis hakkan kohe tagasi astuma. Igal juhul olen tsivilisatsioonist juba kahe päeva kaugusel. Samas otsustan sel öösel veelgi parandada telgi ja telkmantli sünergiat. Igale matkale tuleb kaasa vôtta veidi nööri, millega ei peagi kohe midagi peale hakkama, veidi pehmet traati ja isoleerpaela (gaffers tape). Nii valmib minul ehitis, mida üldiselt vôib pigem näha metsaskäimise ôpikutes päriselus. Olen selle üle uhke. Veidi hiljem hakkabki sadama. Uni aga tuleb sügav niipea, kui pea padjaks pandud jopele asetan.

Umbes kell 3 öösel ärkan ülesse. Taevas on jälle selgemast selgem. Lasen välja oma vett ja korraga on müstiliselt hea. Hirmu ei olegi. Aga kas sooviksin seda hetke jagada. Kui mul oleks vôluvôim ja lennutaksin kellegi oma lähedastest, siis ilmselt usuk too, et olen pahatahtlik. Pime ja niiske. Môtlen ühele tüdrukule, kes hoolitses hiljuti Poolas Ale Kino! festivalil rahvusvahelise zhürii eest. Väga kummaline tüdruk. Ta tôesti armastas vägivalda filmides, luges Stanislaw Lemi ulmeromaane, väitis, et vihkab lapsi ja satub ärevusse, kui ta kaaslane ei käi tänaval temast paremal pool. Kuid üle kôige ta vihkab seda, kui keegi vôôras teda peomeeleolus sôbralikult ôlale vôi käsivarrele patsutab. Kui seda tegi môni pahaaimamatu prantslane vôi itaallane, läks see tüdruk üleni kangeks ja üldiselt ütles, et see talle ei meeldi. Kui zhürii liikmed jäid kuhugi hiljaks, täitis tema silmi pôlgus ja katastroof. Ma arvasin hulk aega, et see on mingi kompleks, sest tema vanemate abielu oli ônnelik ja lapsepôlv idülliline. Veidi hirmutav, eks ole? Ja ometi ta nuttis, kui festival läbi sai ja tema hoolealused ära lendasid. Mine nüüd vôta kinni, mida inimene tahab. 

Mina muidugi lähen homme edasi ja mitte tagasi. 

Hommik jälle udus. Eespool on mägi, mida pean ületama.

Teekond... 5.osa

Esimene päev rajal

20. dets.2011

Seljakott ei tundunudki esimese hooga väga raske. Igaks juhuks olin kaasa vôtnud ka veel kaks liitrist veepudelit, sest üks giididest hoiatas, et teepeal ei pruugi olla lihtne vee leidmisega. Ees ootav maastik oli selgelt erinev mahedelt lôunamaine ja mäedki ei tundunud olevat eriti suured. Veidi enne äraminekut vestlesin veidi ka looduspargi rangeriga, kes ütles, et rada on väga hästi tähistatud ja kui mul on GPS, siis ei ole môtet isegi lisakaarte vôtta. See oli viga. Seejärel ta teatas, et nemad ootavad täna lôuna poolt tulevat Craigi, kes üritab seda rada (655 km) läbida rekordilise ajaga. Nonoh.

Kummatigi pani 700 meetrit tôusu kohe alguses hinge kinni. See oli veel raja tsiviliseeritud osa, kus kohati olid rajameistrid teinud kividest ja puudest astmeid. Peamiselt sellepärast, et muuhulgas takistada vihmaveel raja erosiooni, kuid kuna astmed olid tihti väga kôrged, tundsin ôige pea, et kuidas seljakott oli valesti tasakaalustatud ja taskutesse olid jäänud asjatuid pisiasju. Esimese poole tunni järel tegin peatuse. Iseenesest on see klassika, et umbes sellise maa peal on selge, mida on vaja varustuses kohendada. Aga samas lôôtsutasin ma juba nagu aurvedur. Poole mäe peal tegin oma seebikarbiga veel ühe pildi, et endale sisendada uhket edasijôudmist, aga samal ajal olin ma shokeeritud sellest, kui kiiresti ma väsisin. Tasapisi hakkasin meenutama kôike seda, mis mäkketôusu lihtsamaks teeb. Paar kuud tagasi Brusselis kohatud endine sakslasest alpijääger näiteks ôpetas, et liikuda tuleb väikeste sammudega, nii säilib energia kauem, kuna eriti mägedes kurnavat pikad sammud kiiresti, ilma et liikumine selle vôrra palju kiirem oleks. Teiseks meenus, et aastatetagusel Alpimatkal oli samuti esimene päev läinud väga raskelt, enne kui oma rütmi leidsin. Ja lôpuks pidin tunnistama, et ma ei olnud ju viimasel kahel kuul mingit trenni teinud. Mida siin imestada.

700 meetri tôusu läbimiseks kulus 2 tundi. Päris alpinistid ilmselt mugistavad juba naerda seda teksti lugedes, sest neil vôib olla veel palju hullem, aga hea küll. Naerge peale. Mina vôistlen siin peamiselt iseendaga.

Teisel pool kuru allatulek oli juba palju lihtsam, nagu vôis arvata. Seal aga ma kohtasin esimest tôelist hullu. Mulle tormas vastu, mäest ülesse matka musta sooja aluspesuga nôtkel pôdrasammul liikuv mees. See oligi rekordimees Craig. Välimuselt meenutas ta mulle reservohvitser Kaido Ruuli, kes on mitmekordne Erna vôitja ja samuti hull sprodimees. Nagu mägedes tavaks, ei minda kunagi teistest matkajatest sônatult mööda, vaid aetakse veidi juttu. Ta väike seljakott kaalus 14 kilo, sisaldades nii väikest telki, magamiskotti ja seejärel peamiselt küpsiseid. Kaelas kandis ta suurt läbipaistvat kile, mille sees oli raja kaart. Ja ei muud midagi liigset. Imetlust väärib aga eelkôige see, et sellisel viisil oli ta liikunud viimased 28 päeva jutti.

Minu varustus tundus selle kohtumise järel kohe mitu kilo raskem ja ma ise hellitatud pühapäevamatkajana.

See mustjas känd on tegelikult justnimelt pôlenud känd.
Aga ümberringi on loodus eluga edasi läinud. 

Allamäge minnes oli jälle aega loodust vaadata. Tôsi, mitte liialt, sest lugematute maojuttude sunnil vaatasin ikka eelkôige jalge ette. Üht teist jäi siiski silma. Sealkandis oli olnud 2003 ja 2006 aastal suured tulekahjud ja kôikjal metsas oli näha mustunud puutüvesid. Kummatigi olid paljud puud ka ellu jäänud ja kôrbenud koore juba maha visanud. Hiljem kuulsin, et Austraalias tehakse teinekord ka kontrollitud “vôsapôletamist” (bushfire), kuna see olevat tegelikult osa sealsest ökosüsteemist, nii et parem on teinekord väikest viisi pôletada, kui hiljem seista silmitsi hiigeltulekahjuga. Ka need kontrollitud vôsapôlengud olevat väga “vaatemängulised”, kui seda sôna vôib kasutada. Eukalüpti ôli on väga tulealdis ja nii kuuma ilmaga levib see tuli tohutu kiirusega ning leegid tôusevad 10-15 meetri kôrgusele. Siinsel loodukaitsealal olid need tulekahjud olnud aga justnimelt mälestusväärsed katastroofid, mis isegi meie meediast korra läbi käisid.

Peamiseks puuks on eukalüptide hulka kuuluv “snow  gum”, millel koor justkui  pidevalt maha langeb, nii et jätab tüved tontlikult metsas helendama. Vôi siis vastupidi, annab sellele metsale kuidagi ebamaiselt heleda tooni. Ka lindude hääled on teistsugused. Eristan ühte eriti hakkajat, kes justkui teeb hääleharjutusi, millega ta iga fraasi lôpus laulab sama fraasi juba oktaav kôrgemal ja samal ajal aina ärevamalt. Selline lind sobiks hästi mônda ôudusfilmi.

Pärast esimest nelja tundi, otsustasin teha pikema pausi Boobarangi oja juures. (milline nimi !) See oli ilmselt veel suhteliselt tsiviliseeritud kant, sest seal asus ka looduspargi autoparkla, kust kaljuronijad lähevad edasi otsima oma lemmikut püstloodis kaljuseina, et siis ämblikku mängida. Sealsamas oli ka minu üllatuseks vägagi moodsa välimusega kuivkäimla, kruusase platsi serval. See aga osutus kohe vägagi kasulikuks katusealuseks. Olin saanud vast pool tundi pikutada, kui algas ootamatu hoovihm. Kuna olin kotist välja ladunud omajagu asju lôunasöögiks, oli mul korraga liiga palju asju katta. Äkilise idee ajendil tôstsin kogu oma kraami tualetti vihmavarju. ... Kuivaks ma igatahes jäin. Kuna mul oli aga ikka veel hirm joogivee pärast, otsustasin ma siinsamas kohe koguda vihmavett. Oma kastrulisse.

See ei ole minu tehtud pilt,
kuid illustreerib "mütoloogilist" Austraaliat.

Hiljem sain teada, et vihmavee kogumine on aga Austraalia ilmselt üks erialadest, sest iga vôimaliku maja juures olid paagid, kuhu koguti katuselt tulevat vihmavett. Sedasama kasutatakse tihti ka joogiveena. Kui aga lagendikkudele minna, siis on sealse maastiku ikooniliseks osaks tuuleveskid, mille ülesandeks on tegelikult vett maa sügavusest pumbata.

Poolteist tundi hiljem sadu lakkas ja ma väljusin tualetist kuivana. Ka päike tuli kohe pilve tagant välja. Rahulolevana oma kavalusest sammusin rôômsalt edasi ja sain peagi oma esimese kohtumise austraalia vapiloomaga. Ühe järgmise käänaku järel ootas mind teisel pool teed minusuurune hall känguru, kes käed kôhupeal mind pôrnitses. Krabasin oma fotoaparaadi järele, aga hetk hiljem sain kinnitust, et seebikarbiga ei ole loodusfotosid vôimalik väga teha, sest lainurkse objektiiviga sulas 10 meetri kaugusel seisev känguru sujuvalt ühte ühtse metsamassiiviga. Jah, metsas peab alati kaasas olema veidi pikema toruga objektiiv.

Teisalt aga miks me peame nii väga üldse pildistama. Pildistamine on justkui oma mälu degradeerimine. Saan aru, kui meie reproduktiooni ajastul valmiks igast asjast kaks kolm pilti, mis on vajalikud teadmise edasikandmiseks, aga sealt edasi läheb asi kohati imelikuks. Näiteks vaatasin Pariisis turiste, kellest igaüks püüdis saada oma isiklikku pilti Notre Dame’ist vôi Eiffeli tornist, ehkki nende fotod olid tihti väga halvasti kadreeritud, valgustatud jne. Niisamuti ei sisalda enamik neist turistifotodest mingit personaalset seisukohavôttu. Pigem on on määravaks see hetk, kui inimene näeb midagi, mis tema kujutlusvôimet rabab nii, et ühel hetkel ei oska ta selle sônulseletamatu tundega midagi peale hakata. Ja siis utiliseeritakse see tunne fotoaparaadi klôpsu, kui ratsionaalselt lähimasse ekivalenti sellele tundele, mida üks känguru vôi Notre Dame vôib esimesel kohtumisel esile kutsuda. Pildistamisest on saanud kaasaegses pildistavate telefonide maailmas vôrdkuju meie teadvusele, kes ei oska enam imega silmitsi seista. Lihtsam on teha pilt, kui järele môelda, mida just nähti. Ma muidugi saan aru ka teisest argumendist. Pildistamine tekitab illusiooni, et vôib-olla meil ônnestub elu paratamatut peost libisemist häirida. Me peatame hetke pildistades. Paraku on pilte juba liiga palju, nii et tänased vanainimesed pôrnitsevad teinekord oma fotoalbumi pilt ja ei suuda enam meenutada, kus see nüüd tegelikult üles vôetud oli.

Siin on poeet oma kuulsa muusa Lauraga,
aga selja taga ikkagi veidi loodust. 

Vôrdluseks meenutame lugu, kuidas vararenessans poeet Francesco Petrarca ronis 1336. aastal Monte Ventoso mäe tippu poole ja tundis, kuidas ta hing on üles poole tôstetud silme ees avanevate vaadete poolt. See tunne tekitas temas parasjagu segadust, sest Püha Augustinuse "Pihtimused" panid taolist iseenda unustamist pahaks. Ônnetu kristlik poeet pöörduski tagasi tippu vallutamata, sest paljalt looduse ülistamine ei tundunud olevat jumalale meelepärane asi.  Enne seda oli nii luuletuste kui kunsti objektiks ikka animeeritud tegelased. Enamasti inimesed ja loodus oli neile alati taustaks. Ka läbi kogu renesanssi, baroki ja klassitsismi ei näe me puhtalt loodusele pühendatud pilte, ikka tuuakse mingid inimesed otsekui vabandavaks ettekäändeks kuhugi pildi nurka midagi tegema. Niisiis, miks ma üldse peaksin pildistama, kui mu piltides ei ole personaalsemat sônumit? Ka kängurutest on professionaalsed fotograafid teinud tonnide viisi pilte, millega täita tuhandeid turistiraamatuid ja postkaarte. Selle asemel vôiksin ma uskuda, et see kohtumine oligi antud siin ja praegu. Ning kôige olulisem, mis sellest alles jääb, on ju teadagi minu sees. (Ma keeldun siinkohal veelkord tsiteerimast üht St.-Exupery niigi tuntud lauset...)

Kuid tagasi känguru juurde. Tal oli väga küsiva ilmega eesti metskitse pea ja minu meelest ka kitse käitumine. Veidi mind uudishimulikult vaadanud, hüppas ta järsku hääletult metsa ja kadus kui kummitus. Olin erutatud ja uhke. Minu esimene kohtumine. Minu esimene. See jääb ju meelde.

Vastu ôhtut näen veel ühte vanemat matkajat. See on üksik vanamees, kellel on jalas lühikesed püksid ja lisaks on ta säärte ümber tômmanud geiterid (ehk säärekaitsed). Nüüd juba teadsin, et kohalikud pôôsad on üsna ogalised, nii et paljaste säärtega ei olegi väga hea metsa minna, sest need kriibitakse seal kindlasti ära. Mees vaatas mind pikalt ja pärast tervituseks öeldud “Good day”, tähendas ta, et “teine matkaja on küll viimane asi, mida sel ôhtul metsas kohata loota.” Ta küsis, kuhu ma lähen, ja kui mina olin nimetanud oma sihtkoha, vangutas ta pead. Sinna olevat ikka väga palju veel minna.

See oli lihtsalt ilus. Tôeline tôus aga algas veidi edasi käänaku taga. 

Kui ma olin järgmise käänaku taha kadunud, sain aru, mida ta silmas pidas. Tee tôusis taas mäkke ja seekord kulus mul 300 meetri tôusu läbimiseks jälle tund, kui hakkas hämarduma. Samas oli taevas läinud uuesti pilve. Olin kindel, et ôige pea hakkab uuesti sadama. Ühe järjekordse kruusateekäänaku taga nägin üllatusega seal seisvat teeehitajatele toodud tuliuut kuivkäimlat. Magamiseks oli see kindlasti liiga väike, aga seljakoti vôiks see küll kuiva hoida. Nii lôingi oma laagri püsti hämaruses üpris selle kuivkäimla ligi. Uudihimulikele ütlen ka seda, et minu meelest ei oldud seda käimlat veel kasutatud, sest mingeid lôhnu seal küll ei olnud. Hirmust vihmasaju ees, moderniseerisin ka oma säästupoest ostetud telki nii, et tegin sellele oma sôjaväe telkmatlist teise kihi. 
Seejärel proovisin väikest viisi lubamatult lôket teha, aga kuna kogu metsaalune sarnanes pigem vesisele käsnale, siis ma väga ei imestanudki, kui miski ei tahtnud tuld vôtta. Lôpuks olin ma aga liiga väsinud, et lôkkeromantikast lugu pidada.  GPS-i järgi olin läbinud 21 kilomeetrit ja roninud 1400 meetrit. Jah, vôistlustel olen päevas läbinud ka üle 40 kilomeetri, ilma et seegi piir oleks, aga sel ôhtul olin ma tôesti väsinud. Lôpuks ei ole ju eesmärk ennast kohe paari esimese päevaga ära tappa. Täna olid kôndinud umbes 7 tundi ja näinud 2 inimest.

Uinusin silmapilkselt. Läbi une kuulsin, et hakkaski sadama. 

(järgneb)

Teekond... 4. osa

Veel üks päev Sydneys

18.dets.2011

Mul oli nüüd olemas raja üldine skeem, aga täpsema kaardi jaoks otsustasin teha endale jôulukingituse ja osta tôhus GPS, Garmin 62s, millele on vôimalik sisse panna ka topograafiline kaart. Eestis olin selle ostmisega hiljaks jäänud. Hindade vôrdlus internetis näitas, et elektroonika hindadel ei ole olulist vahet Tallinnas ja Sydney’s. Ilmselt oleksin ma oma kingi ka odavamalt saanud eBay vahendusel, aga kuna rajalemineku kuupäev ligines, tegin südant külmaks tehes kiire ostu.

Kohe seejärel ostsin internetist Austraalia ja Uus-Meremaa topograafilise kaardi Garmini GPS-i jaoks. See maksis röögatu 200 AUD. Seejärel muretsesin endale Vodafone’i ettemakstud kaardi, millega sain endale ka kohaliku austraalia telefoninumbri. Tegin täpselt nagu nôutud, et aktiveerida oma uus number, mille peale meeldiv naisehääl mulle teatas, et nüüd oodaku ma SMS sônumit oma uuel numbril. Siis vôin ma telefoni kasutama hakata. See pidavat juhtuma tunni aja jooksul. Tunni aja jooksul ei tulnud mu telefonile ühtegi SMS-i. Hakkasin veidi närviliseks muutuma. Ehkki lohutuseks vôisin arvata, et ega seal rajal ilmselt telefonilevi nagunii ei ole.

Läksin linna matkapoodidesse. See oli muidugi matkatarbimise paradiis. Sydneys on need poed üsna üksteise ligidal Kent street’il ja neid on vähemalt 5-6. Asjatult püüdsin endale sisendada, et varustus iseenesest ei ole veel matk. Umbes samamoodi, kui Erna vôistlustel on tihtipeale etteotsa jôudnud lihtsamad kaitseliidu vôistkonnad, mille liikmed ei ole undki näinud Gore-Tex jopeqis vôi 3 pôlvkonna öövaatlusseadmeus vôi erilistest energiageele, mis pidavat olema Jugoslaavia olümpianaiskonna edu saladuseks. (niimoodi ühes Tallinna poes igal juhul kinnitati.)

Hundipilguga neis poodides ringi tormates ostsin kiiresti kolm antud piirkonna 1:20 000 kaarti, mis hiljem osutusid kôik kaartideks, mis jäin napilt väljaspoole minu tegelikku teekonda. Kaartidele lisaks ostsin kôige odavama “tactical” kompassi (juhuks, kui GPS ei tööta), mis minu meelest hiljem osutus samasuguseks naljaks nagu teatris kasutatavad vahast rekvisiitôunad. Igal juhul iseloomustas seda kompassi vôime suvalises asendis lihtsalt noolt ringiratast keerutada ainult selleks, et veel mitte eksinud matkaja kindlapeale hulluks läheks. Muudest asjadest avastasin hämmastusega, et matkakepid vôivad maksta ka umbes 150 eurot.  Nii palju mul môistust oli, et neid ma ei ostnud, ehkki mägedes tundub mulle keppidega liikumine tunduvalt lihtsam. Ostsin hoopis umbes 30 eurot maksvad kepid, mis väliselt ei erinenud sugugi kallimatest. Ja lôpuks jäin môttesse. Mul olid küll vägagi sissekäidud madalad matkatossud, aga môte väga metsikust maastikust sundis mind tegema üllatusostu – Salomoni kôrgema säärisega matkasaapad. Lôppude lôpuks oli ju ikkagi jôuluaeg, koos allahindlusega ja ma olin môelnud, et ei tule rajale liialt sôjaväelises varustuses. Tean, et selline ost vôis tunduda väga riskantne, kuna pikale matkale ei tohiks kunagi minna sissekäimata saabastes, aga ma arvasin, et kui ma kannan kaasas kahte eripaari jalatseid – kergeid matkatosse ja veidi suuremaid saapaid, siis vôin neid vastavalt vajadusele vahetada.

Toiduks ostsin peamiselt müslidieedi, sest eeldasin, et ligi 6 päeva toidu pean ma ise kaasas kandma. Kui raamatus kirjutati, et ühe päeva toit vôiks kaaluda umbes 700- 800 grammi, siis minul kaalus päevaportsion umbes 300 grammi, sisaldades 4 müslibatooni, ühte kuivsuppi, kuivatatud puuvilju ja näpuotsaga liha.

Need, kes seda rada algusest lôpuni läbivad, kôik 650 kilomeetrit, kulutavad tavaliselt 2-3 päeva sellele, et paigutavad tee strateegilistele harvadele ristumiskohtadele metsa metallkonteinerites 4-5 päeva toidukoguse. Mina sain sellisest taktikast liiga hilja teada.

Omal moel kôrgus reisi ettevalmistuseks tehtud raha hulk etteheite mäena mu teadvuse ees. Metsa minek ei tohiks ju olla midagi nii keerulist, mis jääks ära parema varustuse puuduse taha. Tean, et kaitseliidus on mul isegi sôpru, kes on vaikselt naernud minu entusiasmi üle proovida pidevalt uusimat varustust ja omal viisil ma annan neile ôiguse. Hingesuguluse märgiks aga leidsin ühe kalastustarvete poe aknal reklaami, mis ütles: “Teie naine just helistas meile ja ütles, et vôite osta selle ônge, mida te tahate.”

Jôulud lähenevad.

Et oli pühapäev, nägin Syndey pôhjapoolses äärelinnas Curl Curl’is kohaliku kogukonna rannaüritust. Lastele oli tehtud oma ranna värvides trikood ja mütsikesed ja vanematest vabatahtlikud osalesid üritusel, mille eesmärgiks oli kasvatada laste teadlikkust ookeani suhtes. Kôrvaltvaatajale paistis see austraalia emapiimana, kui 5-6 aastasi lapsi jooksutati merre surfilaudadega ja ôpetati siis kôhuli laual lainetel kulgema. Et samal ajal olid jôulud liginemas, siis kandsid paljud lapsevanemad seejuures punavalgeid päkapikumütse, mis moodustas absurdse kontrasti t-särkide ja lühikeste pükstega. 

Seda öeldes kôneleb minus muidugi vale-konservatiivselt jäik pôhjamaalane, kes ütleb, et päkapikud kuuluvad kokku lume ja Lapimaaga. Samal ajal, kas saab neile ônnetutele immigrantide järeltulijatele keelata, et nad oma esivanemate kultuuri kommertsversiooni on sama sujuvalt omaks vôtnud, nagu eestlased, kes meie suves kannavad teinekord Hawai päikest meenutavaid lillelisi shortse. Igal juhul on selge, et jôul ei ole enam tähistamas ainult lööskavas päikeses surnud jumalapoja sündi, mida on suhteliselt raske müüa, vaid ikka pôhjamaise vormi vôtnud mütoloogiat, kus “hoi-hoi” hôiskavad punastes kuubedes tegelased  toovad asju ka neile, kellel tegelikult ei ole isegi mitte puudust, mille käes kannatada.

Samas pidin veel môtisklema Ameerika ja Austraalia sarnasuse teemadel. Nad on môlemad immigrantide ühiskond, kus aborigeene on alles jäänud vaid käputäis. Valgete austraalaste osakaal on ligi 90% ühiskonnast. Sellest tingituna ei tea nad alati selgelt, milline on nende ajalooline identiteet. Mäletan, et minu ameerika ülikoolilinna Athens naabruses asus Toleda ja Camebridge. Siin Austraalias loen samuti tuttavaid kohanimesid – Liverpool, Newcastle, Brunswick jne.  Kôik vanemad hooned ei ole isegi mitte niipalju koloniaalstiilis, vaid lihtsalt peegeldamas seda stiili 19. sajandi arhitektuuris, kus vaimset suurust otsiti euroopa gooti arhitektuuri historitsistlikus jäljendamises.  Ja samas on kontinent geograafiliselt peale surunud ka mingi uue reaalsuse.

Nagu ikka ookeani ääres vaatavad inimesed kaugusesse ja kajakatel on ükskôik. 

Üks väike eesti tüdruk, kes käib Sydney’s kohalikus koolis, loeb siinset kohalikku kirjandust. Selles mütoloogias on oluline koht vaaladel, kes suhtlevad vabalt nii tigude kui lindudega. Lugesin selle tüdruku lugejapäevikut ja tôdesin, et sealne ookean on kohalikele siiski midagi muud, kui meri meie koolikirjandusele. See, mis meile on eksootika, on neile igapäevane nagu lainetel surfamine ja vaalade vaatlemine.

Päeva lôpuks tuli ka Vodafone’ilt sônum. Minu austraalia number hakkas tööle. Homme toimub ärasôit.

20. dets. 2011

Naabermaja koer haugub hädiselt. Pikalt. See olevat kurt ja pime vana koer, kellel aeg ajalt hakkab hirm, et ta on üksi siia maailma jäänud. Kui teda paitada, siis kurblik haukumine lakkab.

Kôik pakivad kohvreid. Osa majaelanikud sôidavad Eestisse, mina Canberrasse. Viimasel tunnil otsustan internetist oma GPS’i laadida kaardid, mille eelmisel päeval olin ostnud. Üllatuslikult teatab arvuti, et see vôtab aega 2 tundi. Teised ei saa nii kaua oodata, sest nad sôltuvad lennuki väljalennust. Mis seal ikka. Kuna eeldan, et minu rada on enam-vähem tähistatud, siis ei tunne ma ka katastroofi peakohal, kui panen arvuti kinni ilma, et kaardi laadimine oleks lôppenud.

Teel Canberra poole ostan ootamatu impulsi ajendil suurest supermarketist 34 dollari eest ühe suvetelgi. Parem ikka, kui mittemidagi, pomisen ma vaadates telgi kaalu – 2,6 kg. 

Veidi enne pimedust, jôuangi Namadgi Rahvuspargi infokeskusesse. Seal ei ole kedagi. Kuna teepeal on paar korda väga tugevat vihma tulnud, keeran oma magamiskoti lahti maja trepi all. See kaitseb vihma eest paremini, kui minu telk, mille ostmises ma olen juba jôudnud kahtlema hakata.

Veidi enne päikeseloojangut seisan maastiku ees,
millesse homme vajutan oma jalajäljed. 

Taevas on aga ääretult selge. Kôik need lôunamaa tähed, mis peaksid teadjameest kirjelduste järgi olema niiväga teistsugused kui pôhjataeva kohal. Minul on veidi ka hirm. Eespoole ei ole enam ka süüa, môtisklen närides esimest oma müslibatoonidest. Kirjutan päeviku sissekannet pealambi valgusel, samal ajal kui esimene vihmapilv hiilib eemal asuva mäetipu kohale. 

(järgneb)

Teekond ... 3.osa

Kaks ja pool päeva Sydneys

16. dets.2011

Esimene päev Austraalias möödus magades. Läbi une Sydney pôhjapoolse äärelinna poole tüürides, märkisin omaette, et Austraalia sarnaneks väga Kaliforniale, kui seal sôidetaks samuti paremal pool teed: sarnased reklaamid ja elusuurusest veidi suuremad autod. Lisaks kôigele oli veidi jahe ja tuuline. Hipist sôber, kes mulle vastu tuli päevinäinud Toyotaga, mainis, et Sydney jaoks on tegemist ebatavaliselt külma suvega. Tavaliselt olevat sell ajal sooja ikka 30 kraadi ligidal ja 24 kraadi olevat pigem suve mônitamine. Päikesekreemi müüjatele see aga olulist môju ilmselt ei avalda, sest Austraalia identiteedi osaks on nahavähi paranoia. Tappev päikesevalgus pidavat môjuma ka läbi pilvise taeva ja ilmselt ka läbi ôhema kampsuni. Nii sain tervituskingiks endale ka kohe kaks pisikest pudelit päikesekreemiga.

Siin küsitleb Leen mind ja mina teen seda nägu,
mida olen näinud teisi rezhissööre sel puhul tegevat

Pärast päevapikkust kosutavat und, tuli teha midagi kodumaale meelepärast. Leen Rampe on Sydney Eesti majas organiseerimas eesti filmide näitamist ja nii näidati sel ôhtul seal minu ETV filmi “August 1991”. See on väga kummaline film selles suhtes, et objektiivselt vôttes ei ole tegemist väga hea filmiga. 

Omal ajal Prix Europa konkursil Berliinis ütlesid välismaalased, et neil oli raske seda filmi jälgida, kui eelnevalt ei ole kokku puutunud Eesti lähiajalooga. 

Samuti on filmi kunstlikult kokku pandud kaks erinevat lugu, millest üks toimub telemajas ja teine teletornis. Samal ajal oli seda filmi väga tore teha, sest enamalt jaolt oli stsenaariumi aluseks mulle hästi tuntud inimeste mälestused ja nii oli tunne, et me tegeleme asjaga, millesse igal tegijal oli oma väga isiklik suhe. Nii isiklik, et mul on isegi ükskôik, kui mône teise inimese subjektiivsed mälestused on veidi erinevad nendest, mida filmis kujutatakse. Ühesônaga ma ei häbene seda filmi hoolimata palgimetsana kôrguvatest vigadest. Syndey eesti maja seans möödus samuti pigem heatahtlikus ôhkkonnas, mis kinnitab minu teesi, et kohati tajuvad inimesed filmide puhul mitte ainult objektiivselt ekraanilt vastu vaatavat montaazhi ja kaameratööd, vaid ka otseselt väljendamata jäänud tegijate häälestatust. Lisaks rôhutasid nii mônedki vaatajad, et neile meeldis selle filmi positiivne toon eesti filmide üldise raskemeelsuse taustal. (See on aga ju ka kivi minu enese kapsaaeda, sest “Klass” ei ole küll film, mis väliseestlaste silmisse nostalgiasädeme särama lööks. “Klassi” oli paar aastat tagasi näidatud ka Sydney Filmifestivali, kuid sealt ei tulnud mulle mingit tagasisidet.) Ma valetaksin, kui ei tunnistaks, et olin meelitatud Sydney väliseestlaste reaktsioonidest. Vôib-olla just seetôttu, et see film on pärit justkui ühest teisest elust, tulid vaatajate tänusônad meeldiva tasuta üllatusena justkui ema töökaaslase kingitud kommid lapsepôlves.

Ise ma filmi ei vaadanud. Seanssi ajal jalutasin mööda linna. Oxford street tundus seal olevat kohaliku loomaaia moodi. Öhtusel ajal oli baaride esine tänav täis sumisevaid inimesi ja mône aja pärast kônetas ka mind üks mees: “Darling, where are you going?” Ignoreerisin seda omal parimal moel. Sellest hoolimata oli üks joviaalne semu mône hetke pärast minuga kôrvuti käimas. “Are you gay?” – “No, certainly not,“ vastasin ma nii külmalt kui oskasin. Üleüldse mulle tundub, et austraalased on palju kompleksivabamad tühjast tähjast rääkijad, kui mina, pôhjamaine kuivik. Semu aga ei jätnud jonni. “Well, I am neither,” ütles ta ja purskas ise ohjeldamatult naerma. “Kas me ei läheks mônda baari, et üks klaas koos ära juua?” tegi ta selle peale ettepaneku ja ta käsi patsutas mind kiiresti ôlale. Arvasin, et mul on viimane aeg Eesti majja tagasi minna. Nii ka sündis. Môni hetk hiljem kuulasin juba vanema pôlve väliseestlaste heietusi nende sündmusterikkast saatusest.

17.dets.2011

Seda pilti ei teinud mina. Aga siin ta on Sydney tapjaämblik.

Järgmisel päeval ärkasin Leen Rampe ja ta elukaaslase Siimoni korteris sohva peal. Ka Siimoni suguvôsas on eesti verd, ehkki otsustades surfilaua järgi tema esikus, et ei ole ainult inglise keel see, mis temast tôelise austraalase teeb. Nende köögis on külmkapi külje peal kohalike mürgiste ämblike välimääraja. See oli vist Sydney linnavalitsuse trükis, mis manitses ettevaatusele, sest Sydney web-funnel ja punaseljaline ämblik on loojalt saanud kingituseks ka inimesele surmavat mürki. Leen jutustas, kuidas austraalia lastele ôpetatakse, et nad ilmasjate ei istuks suvalise kännu peale vôi ei toetuks suvalisele puule. Mulle aga tundus, et kui ma ellu soovin jääda oma tulevasel matkal, siis pean ilmselt pühakuna hôljuma maapinna kohal, ilma et ma puudutaks ühtki puuoksa, sest seegi vôib olla maskeerunud roheline madu.

Varustus

Seejärel oli aeg küps, et osta puudujääv varustus. Vahetult enne Eestist lahkumist olin endale ostnud uue seljakoti. Fjäll Räven Kaika 65. See on üks parimaid kotte, mida ma praeguseks tean, eelkôige seetôttu, et vôimaldab kogu koti sisu avada ka esipaneelil asuva lukkudega pikiklapi ülestôstmisega. Tavaliselt on alati omajagu närvilisust tekitav hetk, kui soovid seljakotist midagi kätte saada ja see vajalik asi on alati kôige sügavamal koti pôhjas, ükskôik kui järelemôtlikult sa oma kotti pakkinud ei ole. Selle koti esiküljele kinnitan eraldi sôjaväelistes värvides Camelbacki 3 liitrise veekoti. Ka see osa varustusest on oma tuleproovi juba teinud 3 aasta taguse Alpi matka ajal. Kuna eeldasin, et Austraalias on väga soe, siis arvasin, et ilmselt vôib rajale minna ka ilma telgita, vôttes kaasa vaid sôjaväelise telkmantli, mida saab hädaolukorras ka primitiivseks telgiks vormida. Kuna aga kahe esimese päeva jooksul sadas päris korralikult vihma, siis hakkas mu plaan tunduma järjest kahtlasem.

Kôige esimese asjane ostsin raamatu “40 best trails for bushwalking in Australia”. Sealt lugesin, et kuna Austraalia Alpide rada kulgeb peamiselt umbes 1000 meetri kôrgusel, on kliima veidi jahedam, kui mujal Austraalias. Ilmaennustus arvutist näitas, kuidas see madal mägestik püüab iga päev mujalt tuleva sooja tuule kinni ja sunnib teda siis pilvedena mägede kohal varitsema. Kôige olulisem oli aga teade, et rada ei läbi olulisel hulgal tsiviliseeritud punkte, mistôttu teepealt ei ole vôimalik süüa osta. Niisamuti ei vii tee algusesse ega lôppu mingit avalikku transporti. Selle probleemi sain näiliselt kiiresti lahendatud, kuna mu austraalia vôôrustaja pakkus, et kuna ta ise läheb Canberrasse tööle, vôib ta ka mind sealt linnast 30 kilomeetrit eemal asuvasse Tharwa lähedal asuvasse Namadgi Rahvuspargi infokeskusesse toimetada. Ta oli valmis mind ka 27. detsembril Canberrast tagasi sôidutama.  Valmiski esimene plaan. Lähen sealtsamast rajale, läbin umbes 105 kilomeetrit, jôuan Kiandra mahajäetud linnakesse, kust tulen autostopiga tagasi Canberrasse. Hea meelega oleks läinud ka järgmisele etapile, aga see ristus tsivilisatsiooniga alles 200 kilomeetri pärast ja ma ei olnud kindel, kas mulle antud 7 päevaga ma jôuan pidevate tôusude ja tundmatu maastikuga selle maa läbida niimoodi, et mulle jääks veel üks varupäev tagasi Canberrasse hääletamiseks. Tôsi, distants tundus niimoodi juba kuidagi naeruväärselt lühikene, aga ma vôin ju hiljem vôtta ette kusagil mujal ühe teise raja, lohutasin ennast. 

Väljasôiduni jäi aega kaks päeva. 

Teekond... 2. osa

30 tundi jôudmaks teisele poole maakera

16. dets.2011

Muidugi on tore, kui vôib reisile asuda nagu ühes teises Jules Verne’i romaanis “80 päevaga ümber maailma”. Seal vôtab peategelane endaga lihtsalt kaasa suure rahakoti ja asub teele. Spontaansus missugune.

Minu kummalise sooduspakkumisega United Airlines’i pilet lendas üle USA. Frankfurdist küsiti mult aga registreerimisel, kas mul on tehtud elektrooniline luba USA-st läbi lennata. Loomulikult ei olnud. Olin USA-s viimati käinud neli aastat tagasi ja siis piisas vaid eesti passist. Nüüd ilmnes 30 minutit enne lennukile mineku algust, et vahepeal on asjad keerulisemaks läinud ja hoolimata viisavabadusest, tuleb ennast enne reisi registreerida. Önneks oli Lufthansas olemas inimene, kes selle 40 euro ees kohapeal ära tegi. 

Tundsin ennast väga rumalana. Asi läks aga veelgi pônevamaks, kui ilmnes, et ka Austraalia vajab sama asjatoimetust. Registreerija vaatas mulle tôsise pilguga otsa. Kell tiksus. Kusagil alustati lennukile minekut. Öigupoolest oli registreerijal ükskôik, sest tema lennutab mind ainult USA-sse ja ei vastuta Austraaliasse edasilennu eest. Nii me leppisimegi kokku, et kuna mul on San Franciscos 5 tundi ooteaega, siis otsin seal internetipuntki ja teen ära vajalikud toimingud Austraalia välisministeeriumi meeleheaks. Järgmisel hetkel olin üks neist, kes aeg ajalt lennujaamas jookseb, näol ilme, mis lubab kogu maailma katastroofe. 

Kui lennuk vihmasest Frankfurdist taeva poole tôusis, pôksus mu süda kuuldavalt. Öigupoolest tundus mu sôidu algus olevat käivitunud üle noatera. Seejuures meenutasin, et olen elus kokku puutunud paari eesti konsuliga erinevates välisriikides. Neid kôiki ühendab see, et nad teavad lugematuid lugusid rumalatest kaasmaalastest, kes satuvad oma süü tôttu täbaratesse olukordadesse. Olen alati neile juttudele kaasa naernud, sest nii rumal, nagu seal juttudes kirjeldatud inimesed, ei ole lihtsalt vôimalik olla. Nüüd olin aga ise esiteks liig hilja saabunud lennujaama, ei olnud täpselt üle kontrollinud, millised on viisareeglid riikides, kuhu ma lähen ja ootasin pônevusega, kas mu seljakott selle tulemusena hakkab liikuma minu omast erineval kiirusel.

Vahemaandumisel Chicagos küsis tollitöötaja: “Kuhu te lähete? “ – Vastasin hooletul toonil: “Olen ainult transiidil, sôidan edasi Syndey’sse?“ – “Austraaliasse, läbi Chicago?” Teisel pool vaadati mind pikalt ja mulle tundus, et muiati kahjuröömsalt. Kogu lennureisi pikkuseks oli kujunemas ju ligi 30 tundi.

See oli Chicago lennujaama kôige disainirohkem koridor.

Chicago ilm aga sarnanes üksühele Frankfurdile. Sadas ja akendest välja avanev pilk oli üpris räpane. Mulle ameerika tegelikult tihti meeldib oma alastuses. Kôik näeb välja nii, nagu oleks modernsus juba paar aastat tagasi sealtkandist lahkunud, aga tublid afroameerika ja latiino koristajad hoiavad Red Bulls’i fännikaupluse pôranda siiski puhta, hoolimata sellest, et mistra vaip on juba väga kulunud. Näiteks Müncheni lennujaam näeb selle kôrval välja kui luksusbutiik, kust BMW erimudelit ostma sôitnud ärimehed pôgusalt läbi astuvad. Ameerika lennujaamades tajud aga seda demokraatia hôngu, milles tardunud pilguga ülekaalulised töömehed istuvad kôrvuti Ipodist muusikat kuulava noorukiga, kes ei suuda vahet teha Tea Party ja Occupy liikumisel.

Lennuki väljasôit Chicagost hilines tund aega. 

San Francsiscos ônnestuski mul ära täita Austraalia elektroonlise viisa taotlus. Tingimustes oli kirjas, et avaldus tuleb täita enne Austraaliasse jôudmist. Ajavahe tôttu oli avalduse esitamise ajal Sydney’s tööpäeva lôpp ja ma sügavalt loodsin, et kogu süsteem on niipalju automaatne, et järgmisel hommikul kell 7 Sydney’s ei tule üllatusi.

Ahjaa. Ka San Franciscos sadas. See tundus ebaloogiline. Ei saa ju kogu maailmas korraga sadada? Sydney lennukis istus minu kôrvale tohutu suur moslemimoodi hindu. Et ta keha valgus sujuvalt môlemale poole istepinki, püüdsin koheselt oma teadvuse suunata minule jäetud privaatruumi sisustamiseks, et vähemalt kusagil üksi olla. Hakkasin lugema raamatut Austraalia kohta samal ajal, kui lennukitiibade all môôtsid Vaikes Ookeani lained üksteisega rammu.

Mida lähemale ma Austraaliale jôudsin, seda suuremaks see kontinent paisus. Eesti poolt vaadatuna, asub Austraalia alati kusagil väiksena allpool ja sellises suuruses, et kaardi peal lähestikku asuvad Sydney ja Melbourne mahuvad vabalt ühel lause sisse.  

Tegelikult jääb nende vahele ligi 1000 kilomeetrit. Kuna kiirteel on lubatud piirkiiruseks enamasti umbes 110 kilomeetrit tunnis, siis kulub autoga ühest linnast teise sôitmiseks sisuliselt terve päev. Rong on seal mugav, aga aeglane. Pindalalt on tegemist suuruselt maailma 6.riigiga, samal ajal kui elanikke on seal vaid 21, 7 miljonit. See on umbes sama palju kui Rumeenias ja selgelt tagapool Poolat 38 miljoni elanikuga. Sellisel viisil on Austraalia pindalalt vôrreldav Euroopa Liiduga, samal ajal kui elanikke on seal kümme korda vähem. Isegi Eestis, kus me kiitleme sellega, et meil on palju metsa, on 30 inimest môtteliselt iga ruutkilomeetri peale, samal ajal kui Austraalias tuleb vaid 3 inimest. Kôik see kokku tähendab, et seal on tohutult palju inimtühja maad. Isegi tihedaima asustusega Victorias ja New South Wales on tegelikult Euroopa môttes lôputu avarusega preeria. Ja kôik see kokku tähendab ka seda, et lootus kolme nädalaga jalgsi rännates see riik üle vaadata, on tôesti vôimatu.

Et magamine mu moslemist naabri kôrval oli keeruline, vaatasin ära kôik filmid, mida 12 tunnine lend pakkus. Mingil hetkel, kui oled juba väga väsinud, muutub vaim hellemaks, ja ma olin liigutatud iseenesest üsna kohmakast romantilisest komöödiast “Larry Crowne”, mille lavastajaks oli Tom Hanks, kes ka ise üsna pingevabalt mängis omas ampluaas next-door-Joe'd. Seda filmi peetakse üldiselt läbikukkumiseks, oma liigse konventsionaalsuse tôttu, aga lennukis see film mulle meeldis. Filmi puhul oli tore loo taustal toimuvad vihjed majanduskriisile ja nägin esimest korda Ameerika filmis, kus hiljuti koondatud peategelane saab aru, et tema SUV vôtab liiga palju bensiini ja seetôttu vôiks ta sôita motorolleriga.
Ma elan ja töötan Eestis ja Euroopas koos inimestega, kellele Hollywood tihti sümboliseerib vaimset kastratsiooni ja kultuurilist deemonit, ometi turgatas mulle pähe oluline isiklik küsimus. Kui mulle pakutaks vôimalust teha Hollywoodis üks film, kas ma ütleksin sellest pôlglikult ära? Kas kaotaksid seal filmi tehes oma eesti sôbrad? Muidugi sôltub stsenaariumist, aga... Sônumite tasandil räägivad Hollywoodi filmid ju üsna lihtsatest asjadest, millele on raske vastu vaielda. Näiteks, muidugi on armastus päriselus keerulisem, aga ma ei ole sugugi kindel, et ma olen muinasjuttude vastu. Mäletan, kuidas George Clooney tegelane küsib filmis “In the Air” ühelt teiselt tegelaselt: “Kas mäletad oma elu ilusamaid hetki? Kas need on ju alati olnud kellegagi koos?” Jah, ka mina tean inimsuhetest vastuolulisi ja moraalselt ehk taunitavaid impulse, aga ma mulle meeldis selles filmis ôeldud lihtne môte. Seepärast on mul hea meel, et ka Paulo Coelho kirjutab raamatuid nii nagu Saint-Exupery, ehkki neist kumbki ei ole minu öökapil.

Ühel hetkel hakkas Polüneesia saarestiku kohal taevas koidukumas helendama. Jôudsin veel näha, kuidas eemal üks täht kukkus. Sônastasin ruttu oma soovi, aga teile ma seda ei ütle. Saate ju aru küll...

Veidi hiljem ei öelnud Austraalia piirivalvur mulle mitte midagi, kui ta ükskôikselt mu passi tagasi ulatas. Elektrooniline viisa oli toiminud liigagi lihtsalt. 
(järgneb)