Konfliktiiha ja vastandusmikultuur
Paradoks. Küsitlused näitavad, et rahvas ei usalda meediat, ent hoolimata usaldamatusest me ikkagi jälgime seda, mis meedias toimub. Ja kui meedia esitleb meile järjekordset skandaali, siis nördime vôi erutume verevalamise piirini, hoolimata sellest, et me kaine môistuse hetkel tegelikult suudame kahelda, kas viha tekitanud info oli üldse tôepärane.
Alguseks üks meenutus. 2001. aasta maikuu alguses toimus ETV juhatuse koosolek, kus finantsjuhid esitlesid prognoosi, mille kohaselt ETV oli sisuliselt pankroti lävel. Paari kuu möödudes ei oleks enam suudetud korralikult maksta palkasid, rääkimata üldistest tegevuskuludest. Kolme varasema aastaga oli kogutud 50 miljonit krooni miinust, vôlausaldajad trummeldasid akende taga jne. Siis aga vôitis Eesti Eurovisiooni. Ônnitluste segaduses ütles tolleaegne ETV juht Aare Urm midagi, mille môte oli selles, et kui ETV ellu ei jää, siis ei saa me ka Eurovisiooni korraldada. Kahtlemata ettevaatamatult sônastatud tôdemus, kuid mittemiski ei valmistanud tolleaegset ETV juhatust ette ajakirjanduse reaktsiooniks. Juba järgmisel päeval teatasid ajalehed, et ETV ähvardab loobuda Eurovisiooni korraldamisest. ETV juhid muutusid päevapealt rahvavaenlasteks. Kuid kogu loos jäeti midagi väga olulist kahe silma vahele. Inimene saab ähvardada ainult siis, kui tal on valikuvôimalus mitteähvardada. Kui ajakirjanikud oleksid vähegi süvenenud, oleksid nad teada saanud, et ETV ei saanud tegelikult isegi ähvardada ärajätmisega, sest selle korraldamine lihtsalt ei olnud tema vôimuses. Lahendus asus nii ehk teisiti vabariigi valitsuse garantiis Euroopa Ringhäälingute Liidule. Ometi nopiti eesti ajakirjanduse kaudu terav konflikt ka välisajakirjandusse. Kellel seda tegelikult vaja oli? Arvan, et tervikuna vôitis selles paar meediaväljaannet, kes iga skandaali pealt teenivad ja kôik ülejäänud osapooled koos ühiskonnaga tervikuna olid kaotajad.
Loo moraal on aga selles, et potensiaalse vastasseisu olukorras tôlgendab ajakirjandus ka iga neutraalselt öeldud lauset surveavaldusena, et dramatiseerida seni latentset konflikti. Iga lause, mida ei anna tôlgendada vôitluslikuna jääb tsitaadivalikust välja. Miks see nii on?
Sellel on kolm pôhjust. Esiteks toimib suur osa meediast eeldusel, et inimese tähelepanu reageerib väga kiiresti ohtlikule ja konfliktsele olukorrale. See on seotud kôige algsemalt loomaliku enesealalhoiu instinktiga, mis sunnib kiiresti ära tundma igasuguse ohu. Tôsi, inimest valikuid meedias suunab ka uudishimu (teadusajakirjad) ja lôbujanu (pornograafia aga ka moe- ja autokirjad), ent reaktsiooni kiiruse ja tungivuse môttes, ei ole need vôrreldavad ohutaju adrenaliinitulvaga. Igasugune konflikt meedias toimib ju ikkagi vaid siis, kui lugeja-vaataja suudab iseennast seostada tema ette toodud ohuolukorraga. Samas on inimese suhe ohtu ju vastuoluline. Nii nagu Freud oli omal ajal sunnitud vastandina elutungile mängu tooma surmatungi môiste, nii räägitakse praegu adrenaliinisôltuvusest, millega oma elu asetatakse asjatusse ohtu. Kas ei ole Jackass-i fenomen ju täiesti vastuoluline?
Teiseks tähendabki inimeste loomulike tungide ärakasutamine meedia jaoks seda, et juba ajakirjanduse üliôpilasi ôpetatakse lugusid valima selle järgi, kas seal on leida mingit konflikti. See teeb loo haaravaks. Mind ennast hämmastas omal ajal, et ajakirjandusüliôpilastele ôpetatakse loo ülesehitust kokkuvôttes samade pôhimôtete järgi, nagu ôpetatakse väljamôeldud lugude dramaturgiat teatri- vôi filmikoolis. Igal juhul üritatakse tegelikkuse mudeliloome baasvaatlusesse sisse viia konflikti komponent. Sel puhul on selge, et me elame formaliseeritud vastandumise kultuuris, sest just seda lugude konfliktikesksus tähendab. Sellise kultuuri arenenud näiteks vôib tuua G8 kohtumiste puhul toimivate meeleavalduste kajastamine, kus teemaks on juba märul ja mitte selle pôhjused, kuna märul on konflikt kôige puhtamal kujul, samal ajal kui selle ideoloogiline argumentatsioon ei ole nii dramaatiline ja jääb pigem tahaplaanile.
Kolmandaks, kahest eelnevast eeldusest tulenevalt, kannatab oluliselt reaalses elus toimuva kommunikatsiooni kvaliteet, kui vaenupooled otsustavad suhelda meedia vahendusel. Isegi kui üks osapooltest prooviks esitada möödukaid seisukohti, siis meedia filtreerib nendest välja ikkagi selle, mis kôige enam sarnaneb stereotüüpselt vaenupoole kôige vaenulikumale avaldusele. Selline telefonimäng tekitab aga uue agressiivsuse sööstu ka vastaspoolel, kes on enamasti üllatunud sellest, kui halvasti on tema kohta öeldud. Meedia vahendusel suhtlemise ohtlikkust iseloomustab väga hästi see, kui seda vôrrelda reaalses elus toimuva môttevahetusega. Nimelt on tegelikkuses vôimalik kiiresti tagasiside korras üle täpsustada teise poole kavatsusi lihtsa küsimusega: “Mis môttes?” Meedia kaudu suhtlemisel ei ole vahetu ja kiire tagasiside vôimalik ja seetôttu me projekteerime vastase sônadele tihtipuhku kôige ôelamat sorti tähendusi, millele me omakorda kiirustame andma väärikat vastulööki. On selge, et taoline lumepallina toimiv valestimôistmine muutub kiiresti kontrollimatuks.
Nende kolme konfliktiseletuse valguses on huvitav vaadelda, mille poolest erineb meie reaalse maailmataju kogemus meedia kaudu esitletava maailma kogemusest. Kui me päriselus näeme aeg ajalt, kuidas inimesed jôuavad kokkuleppele, siis meedias kajastub kokkuleppele jôudmine alati post factum. Näiteks valituskoalitsiooniliikmed vaidlevad eelarve küsimuses ja meedia kaudu me saame pidevalt teada, mis on pôhjuseks, et nad ei pruugiks kokkuleppele jôuda ja ometi pannakse meid ühel hetkel fakti ette, et kokkulepe on saavutatud, mis ajakirjanduse konfliktikeskse käsitluse järgi peaks olema vôimatu. Siit kooruva seaduspärasuse järgi on kokkulepped saavutatavad vaid otsesuhtluse korras, samal ajal kui meedia toimib üldjuhul ebastabiilsuse katalüsaatorina. Ja see tekitab ôudust.
Edasi me näeme meediakonfliktides nii inimesi, kes ei ole tuttavad selle seaduspärasusega ja käituvad instinktiivselt esimese valu ajendil, söötes meediale ette täpselt seda, mida oodatakse, et ehk eskaleeruvat solvunud agressiivsust. Poliitikute ja muude meediaga kogenumate inimeste puhul ilmneb aga teine reaktsioon – salastamine. Teades, et meedia muudab instrumentaalselt iga arutlusteema vôitlevaks argumentatsiooniväljaks, vaikitakse avalikkuse ees maha kôik need punktid, milles soovitakse kokkuleppeid saavutada. Ma olen ise olnud 4 avaliku sektori organisatsiooni nôukogu liige ja tean, et iga vastuoluline teema, milles soovitakse jôuda kokkuleppele terve môistuse seisukohast, jääb pigem välja avalikkusele suunatud informatsioonist. Selle asemel kasutatakse meediat täiesti instrumentaalselt kui surveavaldamisvahendit. Hiljutine Padari ja Ansipi sônasôda valitsuse pressikonverentsil sisaldas ju vihjeid just sellele taktikale, et avalikkusele esitletakse prioriteetselt seda informatsiooni, mille funktsiooniks on vastasele surveavaldamine.
See muidugi ei tähenda, et ilma meediata inimestel konflikte üldse ei oleks, kuid meedia konfliktialdis olemus môjutab eelkôige neid inimesi, kelle töö eeldabki avalikkuse kaudu suhtlemist. Just nende sellest lähtuvalt peame olema teadlikud, et ajakirjandus vôib toimida antisotsiaalsuse agendina, mis töötab vastu kriiside jahutamisele. Me elame vastandumise kultuuris, kus feimi seisukohast on vastase vôitmine alati ülevam, kui vastastikku kasuliku lahenduseni jôudmine. Kompromiss on ainult kasulik ilma igasuguse seksikuseta.
Kriitilise môtlemise seisukohalt on tähtis lihtsalt leppida eeldusega, et kui meedias kaks inimest tülitsevad, siis meediatarbija ei saa ilmselt teada, mis tegelikult toimub. Kui aga keegi on sinu kohta meedias midagi halvasti ütelnud, siis esimese asjana tuleb vältida igasugust vastust ajakirjaniku vahendusel, sest vabalt vôib juhtuda, et keegi ei ole sinu kohta midagi halvasti ütelnud. Pigem tuleb inimesega otse rääkida.
esmaspäev, 1. Juuni 2009
reede, 17. Aprill 2009
Kuidas rääkida sôjaväest?
Hiljuti käis eesti meediaruumist tuulehiilina läbi jutuajamine sôjaväes käimise teemadel. Loomulikult ei saa ma uskuda kogu ajakirjanduse poolt pakutud lavastust, sest suulisel teel antud intervjuud ei olnud kindlasti täpsed. Ometi koorus diskussioonist kaks väidet, mis laiemas ühiskondlikus plaanis on tekitanud asjatuid asendusteemasid. Miks see mind ärgitas kirjutama? Aga seepärast, et sônad ja laused mitte ainult ei peegelda maailma, vaid samas ka vormivad meie käitumist tulevikus. Seega:
MIS VÄITED MULLE SIIS EI MEELDI?
Esimene väide omistati fotograaf Galetinile, kelle arvates ajusid sôjaväes vaja ei lähe. (http://www.elu24.ee/?id=104705) Kummaline oli aga see, et vastuargumendina leidsid poliitilise korrektsuse varjus artikliteid üllitanud ajakirjanikud, et sôjavägi teeb mehest mehe. Korraldati ju isegi selleteemalisi gallupeid.
Muidugi sellised diskussioonid on vôimalikud, aga neist kumbki ei tegele kaitseväe ja selles teenimise eesmärkidega. Tegemist on klassikaliste pseudoteemadega, mis on paraku ühiskonnas siiski päris levinud. Kas see tähendab, et kollases ajakirjanduses ei ole vôimalik püstitada teemat kodumaa kaitsmise môttekusest? Kahtlustan, et nii see ongi. Ometi püüan siis diskuteerida veidi teisel rajal.
KAS SÔJAVÄGI TEEB MEHEST MEHE?
Alustagem viimasest retoorilisest küsimusest: Kas sôjavägi teeb mehest mehe? Minu arvates on see täiesti teisejärguline küsimus. Esiteks juba seetôttu, et mehelikkuse defineerimine on alati väga spekulatiivne. Lisaks, kui maksumaksja rahast kulutatakse miljardeid selleks, et môned mehed oleksid mehemad, siis ei saaks ma selle rahakulutuse efektiivsusest üldse aru. Seda, mida igapäevamôistes peetakse mehelikkuseks saab sôjaväes kahtlemata täiendust füüsilise vormi ja stressitaluvuse môttes, kuid selle jaoks ei ole vaja osta soomukeid vôi hirmkalleid ôhuseire radareid. Mehemaks vôib saada ka palju odavamalt.
Järelikult paljastab taolise teema püstitajate vôimetuse individuaalse seksuaalsuse tasandilt veidi laiemat pilti silme ette manada. Kaitsevägi eksisteerib vähemalt teoorias ühiskonna turvalisuse pandina, aga probleem vist ongi selles, et see funktsioon on väga raskesti tajutav, kui Eesti pinnal ei ole juba 60 aastat sôda olnud. Ometi tabasin mina tabasin ennast alles hiljuti küsimuselt:”Kas ma tean ühtegi absoluutset ja ratsionaalset argumenti, mis välistaks sôjategevuse Eestis mingisuguses tulevikus?”
Ajalugu on meile näidanud erinevaid rahulikumaid perioode, ent ta ei ole pakkunud ühtegi tingimust, mis tagaks igavese rahu. Michael Howard avaldas 9 aastat tagasi raamatu “Rahu leiutamine”, milles ta väitis, rahu on ajaloos suhteliselt hiline avastus ja tegelikult on ajaloo jooksul olnud sôda tunduvalt tavalisem seisund. Raamatu kriitikud aga arvasid, et autori peamiseks saavutuseks oli suutmatus näidata teesi, kuidas üldse oleks vôimalik sôja tingimusi välistada. Seega tôenäosusteooria kohaselt on pigem tôenäoline, et järgmise relvastatud konflikti jôudmine Eesti pinnale on vaid aja küsimus. Kui läheb ônneks ei pruugi meie silmad seda näha, aga midagi kindlat ajalugu meile ei paku. Militaargeograafiliselt ei lisa Eesti asend ka mingit lisakindlust, sest ta asub strateegiliselt olulises kohas.
Öigupoolest tekitab selline tuleviku määramatus tôelise probleemidepuntra. Kui mängida riigiga pokkerit, siis vôiks ju teha panuse selle peale, et NATO ja Euroopa Liit peavad heidutava ja korrastava jôuna vastu veel 30-50 aastat ja selle aja jooksul ei pea meie ühiskonna valmisolek sôjaliseks konfliktiks olema suurem, kui need väikesed missiooniüksused, mis väljendavad meie usku sôjalisse liitu. Aga sel puhul meenuvad, et nii I maailmasôja, kui eriti ka II maailmasôja eel ei tahtnud keegi uskuda, et maailm ei ole eelnevatest laastavatest sôdadest midagi ôppinud. See tundus täiesti irratsionaalne. Kui 20. sajandi alguses ilmus relvastusse kuulipilduja, siis oli ju neid, kes arvasid, et nüüd ei ole sôjal enam môtet. Paraku ei ole ju ka aatompommi leiutamine peatanud sôjategevust.
Minu jaoks isiklikult on veelgi raskem aga maailmapoliitika suur eetiline paradoks. Kui alles hiljuti tähistati Rwuanda massimôrvade aastapäeva, siis tehti selle käigus etteheiteid rahvusvahelisele üldsusele, et keegi ei sekkunud miljoni inimese tapmisesse. Kui aga oleks sekkutud, siis oleks paratamatult tekkinud vôôramaine okupatsioonivägi, mis ohjeldaks mingi osa rahva eneseteostust. Oma väärtusmätta otsast vaadatuna ei tahaks ma kuidagi nôustuda vägivallaga, mida rakendatakse siin ja seal maailmas, aga sekkudes muutun ma paratamatult uue vägivalla potentsiaalseks allikaks. Niisiis, kas ma pean kôrvalt vaatama, kui mul isegi oleks vahendeid maailma korraldamiseks vähema vägivalla reeglite järgi.
Ônneks vôi ônnetuseks reaalpoliitikas seda dilemmat tihti ei lahendatagi. Keegi ei ole piisavalt tugev, et parandada inimôiguste olukorda Hiinas vôi Venemaal. Sellest hetkest, kui Pôhja-Koreas on tuumapomm, loodetakse ainult, et see süsteem laguneks seestpoolt. Mujal aga sôltub olukord sellest, kuidas kaardid on parajasti suurte mängijate vahel jagatud.
KAS EESTI KAITSEVÄGI EI OTSUSTA MIDAGI?
Nii ehk teisiti ütleb ratsionaalne ettevaatlikus, et riigil vôiks olla mingisugused kaitsejôud. Kôige levinum vastuväide ütleb, et eesti kaitsejôud paraku ei otsusta midagi tôelise sôja puhul kôige tôenäolisema ohukoldega ehk Venemaaga. Ma isegi olen sellega nôus, ent arvan siiski, et Eesti olukord ei ole iial lootusetu. Miks? Sest need, kes langetavad juba ette lipu eesti kaitseväe suurusele viidates ei arvesta sôja tegelikku pikkust. Tegelikult näitab viimase 200 aasta sôjaajalugu, et vôitu ei otsusta üldsegi mitte lahingutegevus, vaid lahingujärgse olukorra haldamine. Eriti viimase 20 aasta puhul on palju uuritud skeemi, kus tehnoloogiliselt tugevam armee “vôib vôita iga lahingu, kuid kaotada sôja.” Probleem on ju selles, et okupatsiooni haldamine ja assumeetriline lahingutegevus on igale riigile tohutult kurnav. Meenutagem siis ainult Afganistani sôja môju Nôukogude Liidule vôi Vietnami ja Teise Lahesôja môju Ameerika poliitikale. Laias plaanis vôib ütelda, et Nôukogude Liit ei tulnud ju toime ka Balti riikide okupatsiooni haldamisega, sest kodanike rahulolematust ei suudetudki maandada. Koloniaalimpeeriumite kokkuvarisemine on veel üks näideterida selle trendi iseloomustamiseks. Seega on Eesti riiklusel tegelikult potentsiaalselt kaks garantiid. Esimene on rahvusvaheline liitlaste vôrk ja teine on meie oma kodanike vastupanuvôime vôimaliku okupatsiooni korral. Tôsi, kumbki neist ei ole ilma puudusteta ja 100% töökindlad. Ent ma arvan, et me vôime kôige negatiivse kôrval ka imetleda Talibani vastupanuvôimet. Minu jaoks tähendab see ühiskonna kaitsevôime môttes kahte baaskomponenti. Esiteks kodanike psühholoogilist valmisolekut oma riiki lôpuni kaitsta ja teiseks kodanike tegelikku vôimekust selle kaitsega ka hakkama saada. Ja selles môttes olen mina üldise sôjaväekohusluse pooldaja. Ma arvan, et ma tean, kuidas vastupanuvôimet vôimalikult kaua säilitada. Ja see on see, mida muuhulgas sôjavägi mehega teeb.
KAS SÔJAVÄES LÄHEB AJUSID VAJA?
Nüüd aga kiirelt ka teine väide, et sôjaväes ei lähe ajusid vaja. Tôsi, osa sôjaväedrillist eeldab kiiret ja vastuvaidlematut käsutäitmist. Samas olles reaalselt olnud nii seersant, kui ka reservohvitser, vôin öelda, et mitte miski ei meeldi mulle alluvuses vähem kui loll sôdur. Preisi ja vene sôjakoolkond nägi ette vastuvaidlematut käsutäitmist, mille puhul sôdur ei pidanud aru saama, tegevuse môttest. Eriti teises maailmasôjas oli näha vene taktikalise otserünnaku ebaefetkiivsust. Edu saavutati tohutute kaotuste hinnaga, mida vôis endale lubada ainult tohutu suur riik.
Väiksema sôjaväelaste hulga puhul on aga ideaalseks sôduriks “intelligentne meeskonnamängija”, kes mitte ainult ei môista oma ülema käsku, vaid saab aru ka missiooni poliitilisest eesmärgist. Jah, seda on palju nôuda ja enamjaolt noored mehed seda ei suudagi. Samal ajal on aga demokraatlike riikide sôjaväed järjest rohkem allutatud poliitilise eesmärgi diktaadile. Näiteks ameerika vangivalvurid, kes Abu Ghraib vanglas alandasid oma musulmanidest vange, ei töötanud mitte ainult sôja poliitilistele eesmärkidele vastu, vaid tekitasid reaalset kahju ka edasistele sôjalistele operatsioonidele, kuna tugevdasid vastase protestimeelt.
Seepärast küsin kodaniku vastutustunde korras, kas igaüks, kes arvab ennast liiga intelligentseks ja seepärast ei lähe sôjaväkke, ei tööta oma ühiskonna kahjuks. Kui armee jäetaks ainult päästikuhullude madalalaubaliste hooleks, siis esmajärjekorras kannatavad seeläbi need intelligendid, kes ei pidanud vajalikuks oma panusega seda armeed targemaks muuta ja pôhjustavad hiljem oma riigi poliitilise läbikukkumise. Kuid see on vaid üks aspekt. Mind teeb murelikuks ka see, kui ma siin ja seal kuulen nägemust nagu oleks ka tänapäeva sôdur püssiga metsas jooksja, samal ajal kui suvalisest kaasaegse militaartaktika käsitlusest vôib lugeda, et efektiivne on vaid eri relvaliikide tihe koostöö. See tähendab, et kaasaegne sôdur peab olema kommunikatsioonivôimeline.
Ônneks pean ma ütlema, on minu kogemus Eesti Kaitseväest küll pigem positiivne. Mitte et seal ei oleks kretiine, aga ma ei arva, et kretiinide hulk armees on suurem kui tsiviilelus. Pigem ma meenutan, kuidas kord sattusin ühe haubitsapatarei ôppusele. Seal seletati, et ühes meeskonnas on kôigepealt nutikad poisid, kes arvutavad. Täpseks lasuks kilomeetrite taha, tuleb suurtükk paigutada maha enamvähem millimeetrise täpsusega. Seejärel tuleb aga vôtta meteoroloogilised andmed ja nende pôhjal arvutada tuule suuna ja ôhuniiskuse koefitsendid, mis môjutavad mürsu lendu. Dammit, ma tahaks näha kui paljud armee nüridust pôlastavad melumaailma tegelastest sellega loomulikust intelligentsist hakkama saavad? Niisamuti pean tunnistama omaenese reservohvitseri koolitusest, et nôutud teadmiste ja oskuste hulk ei olnud väike. Ja veel rohkem jäi ôppimata. Seda enam ei oska ma kuidagi alahinnata professionaalseid sôjamehi.
Jääb ainult viimane punkt, mille ma olen valmis tegema mööndusi. Sôjaväeline ettevalmistus tegeleb kôige otsesemalt stressirohkete olukordadega. Kuna missioonide järgselt on näha, et isegi mitte kôik vabatahtlikud ei tule selle psühholoogiliste tüsistustega toime, siis ma usun küll, et mitte kôik inimesed ei ole valmis sôjaväeteenistuse stressi hulgaks. Ja parem ongi, kui nad eemale hoitakse.
Murelikuks teeb mind aga see, et niipalju kui ma ennast mäletan, siis ei suutnud ma sôjaväe ealisena samades terminites môelda. Tundub, et alles vanusega ôpib inimene ühiskondlikult môtlema. Vôib-olla ma eksin.
MIS VÄITED MULLE SIIS EI MEELDI?
Esimene väide omistati fotograaf Galetinile, kelle arvates ajusid sôjaväes vaja ei lähe. (http://www.elu24.ee/?id=104705) Kummaline oli aga see, et vastuargumendina leidsid poliitilise korrektsuse varjus artikliteid üllitanud ajakirjanikud, et sôjavägi teeb mehest mehe. Korraldati ju isegi selleteemalisi gallupeid.
Muidugi sellised diskussioonid on vôimalikud, aga neist kumbki ei tegele kaitseväe ja selles teenimise eesmärkidega. Tegemist on klassikaliste pseudoteemadega, mis on paraku ühiskonnas siiski päris levinud. Kas see tähendab, et kollases ajakirjanduses ei ole vôimalik püstitada teemat kodumaa kaitsmise môttekusest? Kahtlustan, et nii see ongi. Ometi püüan siis diskuteerida veidi teisel rajal.
KAS SÔJAVÄGI TEEB MEHEST MEHE?
Alustagem viimasest retoorilisest küsimusest: Kas sôjavägi teeb mehest mehe? Minu arvates on see täiesti teisejärguline küsimus. Esiteks juba seetôttu, et mehelikkuse defineerimine on alati väga spekulatiivne. Lisaks, kui maksumaksja rahast kulutatakse miljardeid selleks, et môned mehed oleksid mehemad, siis ei saaks ma selle rahakulutuse efektiivsusest üldse aru. Seda, mida igapäevamôistes peetakse mehelikkuseks saab sôjaväes kahtlemata täiendust füüsilise vormi ja stressitaluvuse môttes, kuid selle jaoks ei ole vaja osta soomukeid vôi hirmkalleid ôhuseire radareid. Mehemaks vôib saada ka palju odavamalt.
Järelikult paljastab taolise teema püstitajate vôimetuse individuaalse seksuaalsuse tasandilt veidi laiemat pilti silme ette manada. Kaitsevägi eksisteerib vähemalt teoorias ühiskonna turvalisuse pandina, aga probleem vist ongi selles, et see funktsioon on väga raskesti tajutav, kui Eesti pinnal ei ole juba 60 aastat sôda olnud. Ometi tabasin mina tabasin ennast alles hiljuti küsimuselt:”Kas ma tean ühtegi absoluutset ja ratsionaalset argumenti, mis välistaks sôjategevuse Eestis mingisuguses tulevikus?”
Ajalugu on meile näidanud erinevaid rahulikumaid perioode, ent ta ei ole pakkunud ühtegi tingimust, mis tagaks igavese rahu. Michael Howard avaldas 9 aastat tagasi raamatu “Rahu leiutamine”, milles ta väitis, rahu on ajaloos suhteliselt hiline avastus ja tegelikult on ajaloo jooksul olnud sôda tunduvalt tavalisem seisund. Raamatu kriitikud aga arvasid, et autori peamiseks saavutuseks oli suutmatus näidata teesi, kuidas üldse oleks vôimalik sôja tingimusi välistada. Seega tôenäosusteooria kohaselt on pigem tôenäoline, et järgmise relvastatud konflikti jôudmine Eesti pinnale on vaid aja küsimus. Kui läheb ônneks ei pruugi meie silmad seda näha, aga midagi kindlat ajalugu meile ei paku. Militaargeograafiliselt ei lisa Eesti asend ka mingit lisakindlust, sest ta asub strateegiliselt olulises kohas.
Öigupoolest tekitab selline tuleviku määramatus tôelise probleemidepuntra. Kui mängida riigiga pokkerit, siis vôiks ju teha panuse selle peale, et NATO ja Euroopa Liit peavad heidutava ja korrastava jôuna vastu veel 30-50 aastat ja selle aja jooksul ei pea meie ühiskonna valmisolek sôjaliseks konfliktiks olema suurem, kui need väikesed missiooniüksused, mis väljendavad meie usku sôjalisse liitu. Aga sel puhul meenuvad, et nii I maailmasôja, kui eriti ka II maailmasôja eel ei tahtnud keegi uskuda, et maailm ei ole eelnevatest laastavatest sôdadest midagi ôppinud. See tundus täiesti irratsionaalne. Kui 20. sajandi alguses ilmus relvastusse kuulipilduja, siis oli ju neid, kes arvasid, et nüüd ei ole sôjal enam môtet. Paraku ei ole ju ka aatompommi leiutamine peatanud sôjategevust.
Minu jaoks isiklikult on veelgi raskem aga maailmapoliitika suur eetiline paradoks. Kui alles hiljuti tähistati Rwuanda massimôrvade aastapäeva, siis tehti selle käigus etteheiteid rahvusvahelisele üldsusele, et keegi ei sekkunud miljoni inimese tapmisesse. Kui aga oleks sekkutud, siis oleks paratamatult tekkinud vôôramaine okupatsioonivägi, mis ohjeldaks mingi osa rahva eneseteostust. Oma väärtusmätta otsast vaadatuna ei tahaks ma kuidagi nôustuda vägivallaga, mida rakendatakse siin ja seal maailmas, aga sekkudes muutun ma paratamatult uue vägivalla potentsiaalseks allikaks. Niisiis, kas ma pean kôrvalt vaatama, kui mul isegi oleks vahendeid maailma korraldamiseks vähema vägivalla reeglite järgi.
Ônneks vôi ônnetuseks reaalpoliitikas seda dilemmat tihti ei lahendatagi. Keegi ei ole piisavalt tugev, et parandada inimôiguste olukorda Hiinas vôi Venemaal. Sellest hetkest, kui Pôhja-Koreas on tuumapomm, loodetakse ainult, et see süsteem laguneks seestpoolt. Mujal aga sôltub olukord sellest, kuidas kaardid on parajasti suurte mängijate vahel jagatud.
KAS EESTI KAITSEVÄGI EI OTSUSTA MIDAGI?
Nii ehk teisiti ütleb ratsionaalne ettevaatlikus, et riigil vôiks olla mingisugused kaitsejôud. Kôige levinum vastuväide ütleb, et eesti kaitsejôud paraku ei otsusta midagi tôelise sôja puhul kôige tôenäolisema ohukoldega ehk Venemaaga. Ma isegi olen sellega nôus, ent arvan siiski, et Eesti olukord ei ole iial lootusetu. Miks? Sest need, kes langetavad juba ette lipu eesti kaitseväe suurusele viidates ei arvesta sôja tegelikku pikkust. Tegelikult näitab viimase 200 aasta sôjaajalugu, et vôitu ei otsusta üldsegi mitte lahingutegevus, vaid lahingujärgse olukorra haldamine. Eriti viimase 20 aasta puhul on palju uuritud skeemi, kus tehnoloogiliselt tugevam armee “vôib vôita iga lahingu, kuid kaotada sôja.” Probleem on ju selles, et okupatsiooni haldamine ja assumeetriline lahingutegevus on igale riigile tohutult kurnav. Meenutagem siis ainult Afganistani sôja môju Nôukogude Liidule vôi Vietnami ja Teise Lahesôja môju Ameerika poliitikale. Laias plaanis vôib ütelda, et Nôukogude Liit ei tulnud ju toime ka Balti riikide okupatsiooni haldamisega, sest kodanike rahulolematust ei suudetudki maandada. Koloniaalimpeeriumite kokkuvarisemine on veel üks näideterida selle trendi iseloomustamiseks. Seega on Eesti riiklusel tegelikult potentsiaalselt kaks garantiid. Esimene on rahvusvaheline liitlaste vôrk ja teine on meie oma kodanike vastupanuvôime vôimaliku okupatsiooni korral. Tôsi, kumbki neist ei ole ilma puudusteta ja 100% töökindlad. Ent ma arvan, et me vôime kôige negatiivse kôrval ka imetleda Talibani vastupanuvôimet. Minu jaoks tähendab see ühiskonna kaitsevôime môttes kahte baaskomponenti. Esiteks kodanike psühholoogilist valmisolekut oma riiki lôpuni kaitsta ja teiseks kodanike tegelikku vôimekust selle kaitsega ka hakkama saada. Ja selles môttes olen mina üldise sôjaväekohusluse pooldaja. Ma arvan, et ma tean, kuidas vastupanuvôimet vôimalikult kaua säilitada. Ja see on see, mida muuhulgas sôjavägi mehega teeb.
KAS SÔJAVÄES LÄHEB AJUSID VAJA?
Nüüd aga kiirelt ka teine väide, et sôjaväes ei lähe ajusid vaja. Tôsi, osa sôjaväedrillist eeldab kiiret ja vastuvaidlematut käsutäitmist. Samas olles reaalselt olnud nii seersant, kui ka reservohvitser, vôin öelda, et mitte miski ei meeldi mulle alluvuses vähem kui loll sôdur. Preisi ja vene sôjakoolkond nägi ette vastuvaidlematut käsutäitmist, mille puhul sôdur ei pidanud aru saama, tegevuse môttest. Eriti teises maailmasôjas oli näha vene taktikalise otserünnaku ebaefetkiivsust. Edu saavutati tohutute kaotuste hinnaga, mida vôis endale lubada ainult tohutu suur riik.
Väiksema sôjaväelaste hulga puhul on aga ideaalseks sôduriks “intelligentne meeskonnamängija”, kes mitte ainult ei môista oma ülema käsku, vaid saab aru ka missiooni poliitilisest eesmärgist. Jah, seda on palju nôuda ja enamjaolt noored mehed seda ei suudagi. Samal ajal on aga demokraatlike riikide sôjaväed järjest rohkem allutatud poliitilise eesmärgi diktaadile. Näiteks ameerika vangivalvurid, kes Abu Ghraib vanglas alandasid oma musulmanidest vange, ei töötanud mitte ainult sôja poliitilistele eesmärkidele vastu, vaid tekitasid reaalset kahju ka edasistele sôjalistele operatsioonidele, kuna tugevdasid vastase protestimeelt.
Seepärast küsin kodaniku vastutustunde korras, kas igaüks, kes arvab ennast liiga intelligentseks ja seepärast ei lähe sôjaväkke, ei tööta oma ühiskonna kahjuks. Kui armee jäetaks ainult päästikuhullude madalalaubaliste hooleks, siis esmajärjekorras kannatavad seeläbi need intelligendid, kes ei pidanud vajalikuks oma panusega seda armeed targemaks muuta ja pôhjustavad hiljem oma riigi poliitilise läbikukkumise. Kuid see on vaid üks aspekt. Mind teeb murelikuks ka see, kui ma siin ja seal kuulen nägemust nagu oleks ka tänapäeva sôdur püssiga metsas jooksja, samal ajal kui suvalisest kaasaegse militaartaktika käsitlusest vôib lugeda, et efektiivne on vaid eri relvaliikide tihe koostöö. See tähendab, et kaasaegne sôdur peab olema kommunikatsioonivôimeline.
Ônneks pean ma ütlema, on minu kogemus Eesti Kaitseväest küll pigem positiivne. Mitte et seal ei oleks kretiine, aga ma ei arva, et kretiinide hulk armees on suurem kui tsiviilelus. Pigem ma meenutan, kuidas kord sattusin ühe haubitsapatarei ôppusele. Seal seletati, et ühes meeskonnas on kôigepealt nutikad poisid, kes arvutavad. Täpseks lasuks kilomeetrite taha, tuleb suurtükk paigutada maha enamvähem millimeetrise täpsusega. Seejärel tuleb aga vôtta meteoroloogilised andmed ja nende pôhjal arvutada tuule suuna ja ôhuniiskuse koefitsendid, mis môjutavad mürsu lendu. Dammit, ma tahaks näha kui paljud armee nüridust pôlastavad melumaailma tegelastest sellega loomulikust intelligentsist hakkama saavad? Niisamuti pean tunnistama omaenese reservohvitseri koolitusest, et nôutud teadmiste ja oskuste hulk ei olnud väike. Ja veel rohkem jäi ôppimata. Seda enam ei oska ma kuidagi alahinnata professionaalseid sôjamehi.
Jääb ainult viimane punkt, mille ma olen valmis tegema mööndusi. Sôjaväeline ettevalmistus tegeleb kôige otsesemalt stressirohkete olukordadega. Kuna missioonide järgselt on näha, et isegi mitte kôik vabatahtlikud ei tule selle psühholoogiliste tüsistustega toime, siis ma usun küll, et mitte kôik inimesed ei ole valmis sôjaväeteenistuse stressi hulgaks. Ja parem ongi, kui nad eemale hoitakse.
Murelikuks teeb mind aga see, et niipalju kui ma ennast mäletan, siis ei suutnud ma sôjaväe ealisena samades terminites môelda. Tundub, et alles vanusega ôpib inimene ühiskondlikult môtlema. Vôib-olla ma eksin.
neljapäev, 16. Aprill 2009
Kas Ansip ei ole viimati Lenin?
Ma ei teagi, mida rahvasuus rohkem usutakse, kas konspiratsiooniteooriatesse vôi siis rumalusse. Minu isiklikust kogemusest julgen väita, et tegelikke konspiratsioone ehk salaplaane on tunduvalt vähem, kui neid kahtlustatakse ja samas ei asu need salaplaanid seal, kus neid kahtlustatakse. Vähemalt televisiooni- ja filmimeedia vallas on see niimoodi.
Eesti meediat täitis pôgus miniskandaal, kui ajalehes "Kesknädal" ilmus artikkel, milles oli kaks punkti. Neist esimene tuletas meelde Hitleri sünnipäeva ja teine tegeles Ansipi ja Hitleri samastamisega. ( http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12332) Kahtlustan, et Kesknädala tegijad ei oodanud neid reaktsioone, mis sellele artiklile järgnesid. Minu esimene reaktsioon oli arvata, et tegemist on väga kavala poliittehnoloogiaga, kuid seejärel hakkasin iseennast kahtlustama liialt arenenud poliitparanoias. Igal juhul väärib see artikkel ja selle vastuvôtt veidi pikemat analüüsi.
Kôigepealt tundub, et tekstianalüüsipôhiselt oli artikli eesmärgiks vôrrelda Hitlerit ja Ansipit, sest Hitleri sünnipäeva puhul tehtud refereering tema eluloost oli vaid ettekääne ja sissejuhatus teksti analüüsi poolele. Kummatigi tabas artiklit fenomen, kus väljaöeldud sôna oli tugevam, kui ütleja tahe. Pean silmas seda, et iga sôna ümbritseb konnotatiivne tähendusväli. Nagu Majakovski tuntud poeemist mäletame "Ütled Lenin, môtled partei, ütled partei, môtled Lenin." Hitleri nimi sisaldab väga tugevat sundust seda käsitleda ainult kindlates sônumiskeemides. Poliitiliselt korrektne on seda käsitleda alati hukkamôistvas kontekstis. Üldiselt seda ka "Kesknädala" artikkel teeb. Esialgne robleem tekkis neil kaasaegse meedia vastuvôtu harjumuste ja artikli tegeliku sisu vahel. Nimelt väidetakse ju erinevates uurimustes, et üle poole meedialugejatest ei jôua enamiku artiklite puhul iial kaugemale pealkirjast ja sissejuhatast rasvasest tekstist. Nii oli ka "Kesknädala" antud artikli puhul esmaseks kajastuseks ülejäänud mainstream meedias uudis, et "Kesknädal" valis nädala juubilariks Adolf Hitleri. Täiesti standartse töövôttena hakkasid mainstream ajakirjanikud koguma reaktsioone sellele uudisele, ilma et Ansipiga tehtud vôrdlus üldse esialgu kôneaineks oleks. Nii saadi hukkamôistev avaldus ka Eesti Juudi Kogukonna esinaiselt Alla Jakobsonint, kes ise oli Londonis ja ei olnud artiklit lugenud. Loomulikult ei saanudki ta teistmoodi arvata.
Seega nägime siin, kuidas ainuüksi nimi ja selle kasutamise formaat tekitas tôlgenduslaine, millel ei olnud midagi ühist artikli tegeliku sisuga. Lôpuks on ju ikkagi jabur, kui ajalehe peatoimetaja peab hakkama artiklit ümber jutustama, et "nimi" saaks poliitiliselt korrektse konteksti ka nende uudisetegijate jaoks, kes artikli pôhiteksti ignoreerisid. Ehk teiste sônadega, pealkiri ja asend meedias loeb tôepoolest tähendusele palju enam, kui artikli sisu.
Tôsi, poolepäevase hilinemisega imbus ka mainstream meediasse esimene sisupôhine kajastus "Kesknädal vôrdleb Ansipit Hitleriga" Sel puhul tuleb aga vaadelda nüüd juba kogu artikli ideoloogilist konteksti. Ansipi vôrdlemine Hitleriga ei ole uus ega esmakordne. Seni on seda tüüpi sônumit järjekindlalt levitanud Kremlimeelsed ideoloogiapartisanid. (ma môtlesin, kas ei peaks ütlema "ideoloogiadiversandid", mille sisu on täpselt sama, mis "partisanide"l, aga konnotatsioonid on erinevad. Nii et olgu peale.) Nashide ja teiste taoliste organisatsioonide jaoks on Ansipi panemine natsidega ühte patta tulenev peamiselt arusaamisest, et igaüks, kes ei poolda Punaarmeed on järelikult fashist. Kolmandat vôimalust ei näi nende mustvalges maailmas olevat. Nüüd vôtab Kesknädal üle sama kujundi, ehkki nende analüüs on kogu oma spekulatiivsuses siiski veidi nüanseeritum. Ometi nägime äsja, et lôpuks môjub siiski ainult kujund ja mitte pikem analüüsiv tekst. Seega loob "Kesknädal" Eesti valitsusest sama kuvandit, mis Kremli poliittehnoloogid. Ja see môte teeb mind väheke ärevaks.
Huvitav on ju seegi, et samal nädalal on sünnipäev ka näiteks Vladimir Uljanovil, keda rohkem tuntakse Leninina. Enamus "Kesknädalas" toodud vôrdlusargumente sobiks Ansipit samastama ka Leniniga, sest kahe diktaatori vôrdlustest on ju küllalt lehekülgi kirjutatud. Ja siinkohal tahaksingi hirmu ja öudusega küsida, miks siis ikkagi valiti vôrdluseks Hitler? Kas sellepärast, et tegemist on niiöelda mugavusvastasega. Kindel on see, et taoline vôrdlus meeldib väga vene ajakirjandusele ja vene lugejatele, kes oleksid segaduses, kui Ansipit oleks vôrreldud Leniniga. Jah, siinkohas ma muidugi tegelen spekulatsiooniga, sest ma ei tea, mis ajendas "Kesknädalat" just sellist kuvandit toetama. Eesti elu ideoloogiliste kuvandite lahinguväljal on see aga kahtlemata tähelepanuvääriv areng. Kriitikat ju tegelikult ei tehta autoritaarse riigikorra vôi diktatuuride pihta, vaid valitakse popkultuurilisi ikoonkuvandeid, mis vôiks toimida poliittehnoloogilises valimisvôitluses ja mis ôigustaksid tahtlikult vôi tahtmatult ka rahutusi.
Tahate ehk küsida, milline on minu positsioon. Ma ei poolda, kui mingilgi viisil puhutakse elu sisse vanale dualismile. Sellele, mida Arnold Meri pidevalt rôhutas, et eestlastel on vôimalik olla ainult kas koos venelastega vôi sakslastega. Kui ühel nädalal, mil sünnipäevalapsena vôiks vôtta nii Lenini kui Hitleri, vöetakse hukkamôistuks ainult Hitler, siis ei pruugi tulemuseks olla see, mida esialgu plaaniti. Aga sealt edasi, kuulge, kôikide oma vigade juures ei ole Ansip siiski reaalselt plaanimas riigipööret, mis seadustaks ühepartei süsteemi, lôpetakse üldised ja ühetaolised kontrollitavad valimised jne. Taoliste vôrdlustega kahjustatakse sisulisemat analüüsi, mis lubaks Ansipit vôrrelda mône teise populismikalduvusliku valitsusjuhiga ajaloost. Vôimalik diktaator ei ole Ansip, vaid see, kes leiab Ansipi poliitika ettekäändeks tegelikule riigipöördele. Seni hôisakem segaduse tekitamiseks, et Ansip on tegelikult Lenin, sest just Lenin môtles välja NEP'i.
Eesti meediat täitis pôgus miniskandaal, kui ajalehes "Kesknädal" ilmus artikkel, milles oli kaks punkti. Neist esimene tuletas meelde Hitleri sünnipäeva ja teine tegeles Ansipi ja Hitleri samastamisega. ( http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12332) Kahtlustan, et Kesknädala tegijad ei oodanud neid reaktsioone, mis sellele artiklile järgnesid. Minu esimene reaktsioon oli arvata, et tegemist on väga kavala poliittehnoloogiaga, kuid seejärel hakkasin iseennast kahtlustama liialt arenenud poliitparanoias. Igal juhul väärib see artikkel ja selle vastuvôtt veidi pikemat analüüsi.
Kôigepealt tundub, et tekstianalüüsipôhiselt oli artikli eesmärgiks vôrrelda Hitlerit ja Ansipit, sest Hitleri sünnipäeva puhul tehtud refereering tema eluloost oli vaid ettekääne ja sissejuhatus teksti analüüsi poolele. Kummatigi tabas artiklit fenomen, kus väljaöeldud sôna oli tugevam, kui ütleja tahe. Pean silmas seda, et iga sôna ümbritseb konnotatiivne tähendusväli. Nagu Majakovski tuntud poeemist mäletame "Ütled Lenin, môtled partei, ütled partei, môtled Lenin." Hitleri nimi sisaldab väga tugevat sundust seda käsitleda ainult kindlates sônumiskeemides. Poliitiliselt korrektne on seda käsitleda alati hukkamôistvas kontekstis. Üldiselt seda ka "Kesknädala" artikkel teeb. Esialgne robleem tekkis neil kaasaegse meedia vastuvôtu harjumuste ja artikli tegeliku sisu vahel. Nimelt väidetakse ju erinevates uurimustes, et üle poole meedialugejatest ei jôua enamiku artiklite puhul iial kaugemale pealkirjast ja sissejuhatast rasvasest tekstist. Nii oli ka "Kesknädala" antud artikli puhul esmaseks kajastuseks ülejäänud mainstream meedias uudis, et "Kesknädal" valis nädala juubilariks Adolf Hitleri. Täiesti standartse töövôttena hakkasid mainstream ajakirjanikud koguma reaktsioone sellele uudisele, ilma et Ansipiga tehtud vôrdlus üldse esialgu kôneaineks oleks. Nii saadi hukkamôistev avaldus ka Eesti Juudi Kogukonna esinaiselt Alla Jakobsonint, kes ise oli Londonis ja ei olnud artiklit lugenud. Loomulikult ei saanudki ta teistmoodi arvata.
Seega nägime siin, kuidas ainuüksi nimi ja selle kasutamise formaat tekitas tôlgenduslaine, millel ei olnud midagi ühist artikli tegeliku sisuga. Lôpuks on ju ikkagi jabur, kui ajalehe peatoimetaja peab hakkama artiklit ümber jutustama, et "nimi" saaks poliitiliselt korrektse konteksti ka nende uudisetegijate jaoks, kes artikli pôhiteksti ignoreerisid. Ehk teiste sônadega, pealkiri ja asend meedias loeb tôepoolest tähendusele palju enam, kui artikli sisu.
Tôsi, poolepäevase hilinemisega imbus ka mainstream meediasse esimene sisupôhine kajastus "Kesknädal vôrdleb Ansipit Hitleriga" Sel puhul tuleb aga vaadelda nüüd juba kogu artikli ideoloogilist konteksti. Ansipi vôrdlemine Hitleriga ei ole uus ega esmakordne. Seni on seda tüüpi sônumit järjekindlalt levitanud Kremlimeelsed ideoloogiapartisanid. (ma môtlesin, kas ei peaks ütlema "ideoloogiadiversandid", mille sisu on täpselt sama, mis "partisanide"l, aga konnotatsioonid on erinevad. Nii et olgu peale.) Nashide ja teiste taoliste organisatsioonide jaoks on Ansipi panemine natsidega ühte patta tulenev peamiselt arusaamisest, et igaüks, kes ei poolda Punaarmeed on järelikult fashist. Kolmandat vôimalust ei näi nende mustvalges maailmas olevat. Nüüd vôtab Kesknädal üle sama kujundi, ehkki nende analüüs on kogu oma spekulatiivsuses siiski veidi nüanseeritum. Ometi nägime äsja, et lôpuks môjub siiski ainult kujund ja mitte pikem analüüsiv tekst. Seega loob "Kesknädal" Eesti valitsusest sama kuvandit, mis Kremli poliittehnoloogid. Ja see môte teeb mind väheke ärevaks.
Huvitav on ju seegi, et samal nädalal on sünnipäev ka näiteks Vladimir Uljanovil, keda rohkem tuntakse Leninina. Enamus "Kesknädalas" toodud vôrdlusargumente sobiks Ansipit samastama ka Leniniga, sest kahe diktaatori vôrdlustest on ju küllalt lehekülgi kirjutatud. Ja siinkohal tahaksingi hirmu ja öudusega küsida, miks siis ikkagi valiti vôrdluseks Hitler? Kas sellepärast, et tegemist on niiöelda mugavusvastasega. Kindel on see, et taoline vôrdlus meeldib väga vene ajakirjandusele ja vene lugejatele, kes oleksid segaduses, kui Ansipit oleks vôrreldud Leniniga. Jah, siinkohas ma muidugi tegelen spekulatsiooniga, sest ma ei tea, mis ajendas "Kesknädalat" just sellist kuvandit toetama. Eesti elu ideoloogiliste kuvandite lahinguväljal on see aga kahtlemata tähelepanuvääriv areng. Kriitikat ju tegelikult ei tehta autoritaarse riigikorra vôi diktatuuride pihta, vaid valitakse popkultuurilisi ikoonkuvandeid, mis vôiks toimida poliittehnoloogilises valimisvôitluses ja mis ôigustaksid tahtlikult vôi tahtmatult ka rahutusi.
Tahate ehk küsida, milline on minu positsioon. Ma ei poolda, kui mingilgi viisil puhutakse elu sisse vanale dualismile. Sellele, mida Arnold Meri pidevalt rôhutas, et eestlastel on vôimalik olla ainult kas koos venelastega vôi sakslastega. Kui ühel nädalal, mil sünnipäevalapsena vôiks vôtta nii Lenini kui Hitleri, vöetakse hukkamôistuks ainult Hitler, siis ei pruugi tulemuseks olla see, mida esialgu plaaniti. Aga sealt edasi, kuulge, kôikide oma vigade juures ei ole Ansip siiski reaalselt plaanimas riigipööret, mis seadustaks ühepartei süsteemi, lôpetakse üldised ja ühetaolised kontrollitavad valimised jne. Taoliste vôrdlustega kahjustatakse sisulisemat analüüsi, mis lubaks Ansipit vôrrelda mône teise populismikalduvusliku valitsusjuhiga ajaloost. Vôimalik diktaator ei ole Ansip, vaid see, kes leiab Ansipi poliitika ettekäändeks tegelikule riigipöördele. Seni hôisakem segaduse tekitamiseks, et Ansip on tegelikult Lenin, sest just Lenin môtles välja NEP'i.
reede, 27. Märts 2009
Uudised Depardieu ja eesti filmi kohta on vildakad.
Pean oma kohuseks parandada viga, mida Ôhtuleht täna teeb. Teksti pôhjal mitte pahatahtlikult.
Eile helistas mulle Ôhtulehe ajakirjanik ja küsis, kas on tôsi, et Gérard Depardieu hakkab mängima minu uues mängufilmis "Veel üks croissant". Vastasin, et see ei ole tôsi. Lisasin, et Depardieu'd on küll soovitatud, kuid mul puudub igasugune informatsioon selle kohta, kas keegi ka temaga ühendust vôtnud on.
Kummatigi loen täna artiklit, millest vôib jääda mulje, et nagu tahaksid filmimehed juba maailmale teada anda oma töövôidust suurte staaride kaasamisel eesti filmi. See on ekslik ja enneaegne. Unistada vôib igaüks, aga sellel puudub vähimgi seos reaalsusega. Kes soovitas Depardieu'd? Tegemist oli ühe prantsuse casting director'iga, kes arvas, et Depardieu tüüpi mees sobiks seal ühte rolli mängima. Mina ja meie prantsuse partnerid leidsime, et see on paras utoopia, ehkki tüübiliselt ta sobiks küll.
Niisamuti ei ole kindlad ka teiste näitelejate osalused, kuna lepinguid ei ole. Pean siin silmas Danielle Darieux osalemist. Lôpuks ei ole seegi kindel, kas film tôepoolest tootmisesse läheb, sest rahastamine ei ole veel koos.
Kordan igaks juhuks. Meil on olemas ainult partnerid firmast TS Production, kes proovivad koos meiega arendada filmiprojekti. See on tôsi. Kôik muu ei ole tôsi, kuna filmile ei ole veel raha.
Kuid kui Ôhtuleht uudist soovib, siis eile ôhtul unistasin reisist Marsile. Loodan, et homme saame lugeda uudist "Ilmar Raag lendab Marsile". Artikkel jätkub. "Meie allikate kohaselt kavandab Ilmar Raag lendu Marsile. "Rakett ei ole välja valitud, aga lootma ju peab," lisab vägivalda propageeriva filmiga "Klass" tuntust kogunud rezhissöör ise.
Eile helistas mulle Ôhtulehe ajakirjanik ja küsis, kas on tôsi, et Gérard Depardieu hakkab mängima minu uues mängufilmis "Veel üks croissant". Vastasin, et see ei ole tôsi. Lisasin, et Depardieu'd on küll soovitatud, kuid mul puudub igasugune informatsioon selle kohta, kas keegi ka temaga ühendust vôtnud on.
Kummatigi loen täna artiklit, millest vôib jääda mulje, et nagu tahaksid filmimehed juba maailmale teada anda oma töövôidust suurte staaride kaasamisel eesti filmi. See on ekslik ja enneaegne. Unistada vôib igaüks, aga sellel puudub vähimgi seos reaalsusega. Kes soovitas Depardieu'd? Tegemist oli ühe prantsuse casting director'iga, kes arvas, et Depardieu tüüpi mees sobiks seal ühte rolli mängima. Mina ja meie prantsuse partnerid leidsime, et see on paras utoopia, ehkki tüübiliselt ta sobiks küll.
Niisamuti ei ole kindlad ka teiste näitelejate osalused, kuna lepinguid ei ole. Pean siin silmas Danielle Darieux osalemist. Lôpuks ei ole seegi kindel, kas film tôepoolest tootmisesse läheb, sest rahastamine ei ole veel koos.
Kordan igaks juhuks. Meil on olemas ainult partnerid firmast TS Production, kes proovivad koos meiega arendada filmiprojekti. See on tôsi. Kôik muu ei ole tôsi, kuna filmile ei ole veel raha.
Kuid kui Ôhtuleht uudist soovib, siis eile ôhtul unistasin reisist Marsile. Loodan, et homme saame lugeda uudist "Ilmar Raag lendab Marsile". Artikkel jätkub. "Meie allikate kohaselt kavandab Ilmar Raag lendu Marsile. "Rakett ei ole välja valitud, aga lootma ju peab," lisab vägivalda propageeriva filmiga "Klass" tuntust kogunud rezhissöör ise.
esmaspäev, 23. Märts 2009
Ebaônnestunud loo ôppetunnid
Nagu igaüks vôib lugeda, siis on reaktsioonid minu Peep Taimla teemalisele loole valdavalt negatiivsed. Kôige lihtsam järeldus on see, et valisin vale retoorilise taktika. Teiseks tôestavad need reaktsioonid, et sildistamine vôi tugevate sônade kasutamine viib tähelepanu kôrvale kogu ülejäänud argumentatsioonilt. Selline on siis üksikute tugevate sônade jôud väitluses. Lôviosa kommentaatoritest ei maini poole sônagagi kogu ülejäänud môttekâiku. Môtleme sellele tulevaste valimiste kontekstis, kus paljud poliitikud kasutavad samuti negatiivset kampaaniat koos sildistamisega. Olen juba varem öelnud, et negatiivne kampaania jätab alati jälje ka sildistajale endale. Antud lugu on selle veenvaks tôestuseks.
Kummatigi tahaks küsida, mida tähendab negatiivne kampaania? Neutraalne definitsioon ütleks vist, et negatiivne kampaania on kommunikatsioon, millega üritatakse lôhkuda mingit avalikus inforuumis toimivat kuvandit. Kui kuvand on tugevam, kui negatiivse kampaania esitleja, siis kannatab rääkija, mitte rünnatav objekt.
Samas tundus mulle kommentaatorite meelepahas midagi imelikku. Seal oli midagi, mida ma omateada sellesse loosse ei pannud. Läksin oma loo juurde ja lugesin selle veelkord läbi. ("Meediastaari skisofreenia") Täpselt nagu ma olin enda meelest kirjutanud, ei olnud selles loos kusagil öeldud, et "Peep Taimla on skisofreenik." Sôna "skisofreenia" oli mainitud neljal korral. Esimesel korral pealkirjas, mis ei ütle: "Meediastaaril on skisofreenia", vaid pakub vôimaluse "teatud tüüpi" skisofreenia defineerimiseks. Sarnaselt vôiks pealkirjaks olla: "Meediastaari südamevalu" ja keegi ei arvaks, et meediastaari süda teeb talle füüsiliselt valu. Woody Allen ütleb ühes tekstis, et "Kanada identiteet on skisofreeniline" ja keegi meist ei arva, et selle lausekonstruktsiooni pôhjal langetab Woody Allen meditsiinilise diagnoosi. Vôi pealkiri "Meediastaari pankrott" ei räägi tingimata loos kirjeldatava inimese maksujôuetusest juriidilises môttes. Sôna "meediastaar" on selles pealkirjas kui nimisônale lisatud määr- vôi omadussôna, mis näitab, et tegemist ei ole kliinilise skisofreeniaga vaid mingi teistsuguse tajuhäire nähtusega.
Teisel korral kasutan sôna skisofreenia lauses: "Minu jaoks ei ole see mitte pilt pahatahtlikust valetajast, vaid ônnetust skisofreenianähtudega inimesest." Aga ka see lause ju ei ütle, et Taimlal on skisofreenia. Eespool olen kirjeldanud fakte, mis minu teada on tôesed ja seejärel jôuan jâreldusele, et need faktid langevad kokku sellega nähtuste koguga, mida mônikord kirjeldatakse skisofreenia puhul. Siin on oluline vahe. Ma tean, et ma ei oleks iial öelnud, et Taimla on skisofreenik, ilma et vastav arst oleks talle vastava diagnoosi pannud. See, et minu jaoks oli olemas vahe skisofreeniku ja skisofreeniliste elementide vahel, ei olnud oluline erinevus enamuse kommentaatorite jaoks. Miks? Ilmselt seetôttu, et Peep Taimla juhtum sobitus tabloidmeedia vahendusel imehästi stereotüüpsete ootustega konflikti suhtes üksikisiku ja organisatsiooni vahel. See määras ära filtri, mis môjutas igas tekstis leiduvate muutuvate tähenduste liikumist. Väidetakse ju akadeemilistes uuringutes üha rohkem, et inimesed otsivad tekstides kinnitust pigem sellele, mida nad juba teavad, kui et vôtavad vastu uut informatsiooni. Seetôttu konstrueeritakse ootustele mittevastava teksti kontekst sobivaks ootustega, et mitte liialt revideerida oma eelteadmisi. Selle tunnuseks oli seegi, et ôige mitmes kommentaaris lugesin välja arvamuse, et ma ei oleks tohtinud oma alluva ja kolleegi suhtes niimoodi ütelda, samal ajal kui ma juba 3 aastat ei tööta ETV-s. Ootuste eeldus oli ju see, et ainult ETV ametlik esindaja vôib rünnata Taimlat.
Kahel ülejäänud korral on sôna "skisofreenia" mainitud üldises kontekstis, mis ei puutu otseselt Peep Taimlasse.
Teoreetiline küsimus seisneb nüüd selles, et huvitav oleks teada saada, kas artikli pôhiideede tähelepanuta jätmine oli rohkem pôhjustatud sôna "skisofreenia" kasutamisest vôi sellest, et kommentaatorid olid ka ühe kuvandi endale liiga tugevalt kinnistanud ja seetôttu ei suutnud vastupidist skisofreeniavälist teksti seedida.
Kokkuvôttes, ebaônnestunud kujundivalik nurjas minu teksti taotluse. Lugejaskonda siin süüdistada ei saa, sest iga kôneleja peab alati ise arvestama, milline on tema auditooriumi soodumus ja vôimekus teksti samamoodi tôlgendada kui kôneleja seda soovis. Mina eksisin väga suurel määral. Vahendite valik oli vale.
Delfis imestas Vilja Kiisler, et ma ei ole Peep Taimlalt vabandust palunud. Seda ma siiski ei tee. Kahel pôhjusel. Ceterum censeo:
1) Peep Taimla ei saanud eetrikeeldu, nii nagu ta seda kirjeldas meediale.
2) Ta väitis korduvalt, et ei saa telemajaga ühendust, aga tegelikult oli ta kogu selle aja kirjavahetuses erinevate telejuhtidega. Praeguseks on välja tulnud, et vahetatud maile oli rohkem kui üks. Palun nôudke nende mailide avaldamist.
Mina ei saa ETV-lt palka, vaid maksumaksjana ma toetan selle organisatsiooni tegevust. Ehkki ERR teeb vigu, usun ma tema missiooni. Ja seepärast ma ei andesta, kui keegi isikliku omakasu pärast seda organisatsiooni laimab.
Kummatigi tahaks küsida, mida tähendab negatiivne kampaania? Neutraalne definitsioon ütleks vist, et negatiivne kampaania on kommunikatsioon, millega üritatakse lôhkuda mingit avalikus inforuumis toimivat kuvandit. Kui kuvand on tugevam, kui negatiivse kampaania esitleja, siis kannatab rääkija, mitte rünnatav objekt.
Samas tundus mulle kommentaatorite meelepahas midagi imelikku. Seal oli midagi, mida ma omateada sellesse loosse ei pannud. Läksin oma loo juurde ja lugesin selle veelkord läbi. ("Meediastaari skisofreenia") Täpselt nagu ma olin enda meelest kirjutanud, ei olnud selles loos kusagil öeldud, et "Peep Taimla on skisofreenik." Sôna "skisofreenia" oli mainitud neljal korral. Esimesel korral pealkirjas, mis ei ütle: "Meediastaaril on skisofreenia", vaid pakub vôimaluse "teatud tüüpi" skisofreenia defineerimiseks. Sarnaselt vôiks pealkirjaks olla: "Meediastaari südamevalu" ja keegi ei arvaks, et meediastaari süda teeb talle füüsiliselt valu. Woody Allen ütleb ühes tekstis, et "Kanada identiteet on skisofreeniline" ja keegi meist ei arva, et selle lausekonstruktsiooni pôhjal langetab Woody Allen meditsiinilise diagnoosi. Vôi pealkiri "Meediastaari pankrott" ei räägi tingimata loos kirjeldatava inimese maksujôuetusest juriidilises môttes. Sôna "meediastaar" on selles pealkirjas kui nimisônale lisatud määr- vôi omadussôna, mis näitab, et tegemist ei ole kliinilise skisofreeniaga vaid mingi teistsuguse tajuhäire nähtusega.
Teisel korral kasutan sôna skisofreenia lauses: "Minu jaoks ei ole see mitte pilt pahatahtlikust valetajast, vaid ônnetust skisofreenianähtudega inimesest." Aga ka see lause ju ei ütle, et Taimlal on skisofreenia. Eespool olen kirjeldanud fakte, mis minu teada on tôesed ja seejärel jôuan jâreldusele, et need faktid langevad kokku sellega nähtuste koguga, mida mônikord kirjeldatakse skisofreenia puhul. Siin on oluline vahe. Ma tean, et ma ei oleks iial öelnud, et Taimla on skisofreenik, ilma et vastav arst oleks talle vastava diagnoosi pannud. See, et minu jaoks oli olemas vahe skisofreeniku ja skisofreeniliste elementide vahel, ei olnud oluline erinevus enamuse kommentaatorite jaoks. Miks? Ilmselt seetôttu, et Peep Taimla juhtum sobitus tabloidmeedia vahendusel imehästi stereotüüpsete ootustega konflikti suhtes üksikisiku ja organisatsiooni vahel. See määras ära filtri, mis môjutas igas tekstis leiduvate muutuvate tähenduste liikumist. Väidetakse ju akadeemilistes uuringutes üha rohkem, et inimesed otsivad tekstides kinnitust pigem sellele, mida nad juba teavad, kui et vôtavad vastu uut informatsiooni. Seetôttu konstrueeritakse ootustele mittevastava teksti kontekst sobivaks ootustega, et mitte liialt revideerida oma eelteadmisi. Selle tunnuseks oli seegi, et ôige mitmes kommentaaris lugesin välja arvamuse, et ma ei oleks tohtinud oma alluva ja kolleegi suhtes niimoodi ütelda, samal ajal kui ma juba 3 aastat ei tööta ETV-s. Ootuste eeldus oli ju see, et ainult ETV ametlik esindaja vôib rünnata Taimlat.
Kahel ülejäänud korral on sôna "skisofreenia" mainitud üldises kontekstis, mis ei puutu otseselt Peep Taimlasse.
Teoreetiline küsimus seisneb nüüd selles, et huvitav oleks teada saada, kas artikli pôhiideede tähelepanuta jätmine oli rohkem pôhjustatud sôna "skisofreenia" kasutamisest vôi sellest, et kommentaatorid olid ka ühe kuvandi endale liiga tugevalt kinnistanud ja seetôttu ei suutnud vastupidist skisofreeniavälist teksti seedida.
Kokkuvôttes, ebaônnestunud kujundivalik nurjas minu teksti taotluse. Lugejaskonda siin süüdistada ei saa, sest iga kôneleja peab alati ise arvestama, milline on tema auditooriumi soodumus ja vôimekus teksti samamoodi tôlgendada kui kôneleja seda soovis. Mina eksisin väga suurel määral. Vahendite valik oli vale.
Delfis imestas Vilja Kiisler, et ma ei ole Peep Taimlalt vabandust palunud. Seda ma siiski ei tee. Kahel pôhjusel. Ceterum censeo:
1) Peep Taimla ei saanud eetrikeeldu, nii nagu ta seda kirjeldas meediale.
2) Ta väitis korduvalt, et ei saa telemajaga ühendust, aga tegelikult oli ta kogu selle aja kirjavahetuses erinevate telejuhtidega. Praeguseks on välja tulnud, et vahetatud maile oli rohkem kui üks. Palun nôudke nende mailide avaldamist.
Mina ei saa ETV-lt palka, vaid maksumaksjana ma toetan selle organisatsiooni tegevust. Ehkki ERR teeb vigu, usun ma tema missiooni. Ja seepärast ma ei andesta, kui keegi isikliku omakasu pärast seda organisatsiooni laimab.
reede, 20. Märts 2009
Vabandan sôna "skisofreenia" sôna kasutamise pärast
Jah, ma eksisin ühes asjas. Ja pean vabandust paluma. Skisofreenia on muidugi muuhulgas ka väga tôsine haigus ja mul ei ole piisavat kompetentsust otsustamaks, kas Peep Taimla olukord on tôepoolest nii tôsine. Selle sôna kasutamisega tegin vea, mis juhtis lugejate tähelepanu kôrvale sellelt, mida ise tegelikult pidasin tähtsaks. Minu ôigustuseks vôib öelda ainult sama, mida oma ajal kasutas Larry Flynt oma kuulsas kohtuprotsessis jutlustaja Jerry Falwelil paroodia asjus. Kas keegi tôesti Eestis uskus, et minu diagnoos on on midagi enamat kui liialdav retoorika? Olen aga süüdi kôikide nende ees, kelle lähedased on tegelikult selle raske haiguse küüsis ja tundsid ennast haavatuna.
Kordan, et ma ei tea, et Peep Taimlal oleks kliinilise psühhaatria môttes skisofreeniat. Ma arvan ainult, et tema reaktsioonid ja käitumised sellest hetkest, kui tal paluti paariks päevaks koju jääda ravile, olid ebatavaliselt irratsionaalsed ja peegeldasid ebatavalist minapilti ja maailmataju. Viisist, kuidas ta esitas oma valesid, jäi minule mulje, et ta tôepoolest uskus seda, mida ta rääkis. Ja see on traagiline.
Millest oli minu tekst tegelikult? See rääkis ju sellest, kuidas üksteise möödarääkimise tulemusena, sündis kärbsest elevant. Ja kuidas üks meediatöötaja otsustas täiesti irratsionaalsete argumentidega ennast kaitsta. Kannatasid sellest konfliktist môlemad. Nii meediatöötaja kui organisatsioon. Diagnoos ei olnud selles loos mulle endale oluline. Kirjeldasin vaid olukordi, mille puhul minu hinnangul tekkivad tajuhäired, mis vôivad olla pôhjuseks ka selle skandaali taolises kulgemises.
Ometi paljastas tekkinud diskussioon ka ühe olulise probleemi meie avalikus diskussioonis. Pean silmas seda, et kui kasvôi teoreetiliselt üks vaimse hälvega inimene ründab organisatsiooni tabloidmeedia vahendusel, kas on mingit vôimalust, et see organisatsioon saaks ennast kaitsta? Tundub, et ei ole. Kui organisatsioon kirjeldab fakte vastupidiselt üksikisikule, siis on ju selge, et organisatsiooni ei usuta. Taolised asjad ei jôua aga pea kunagi kohtusse, kus organisatsioon saaks sôltumatute kohtunike kaudu fakte esitleda. Seepärast jääb organisatsioon igal juhul kaotajaks avaliku kuvanid môttes igas skandaalis, kus üksikisik vôtab laimata organisatsiooni. Sest on üks argument,mis on tabu. On keelatud öelda, et inimene on haige ja me peaksime lôpetama tema teema ekspluateerimise. Seda argumenti ei saa avalikult kasutada, isegi kui see on ôige.
Viimane môtteavaldus oli teoreetiline ja Peep Taimla juhtumiga on sellel vaid kaudne seos.
Lisaks ütlen igaks juhuks neile, kes seda ei tea. Ma ei tööta ETV-s juba 3 aastat, aga mul on ikka valus, kui môni ETV töötaja teist meedias laimab.
Muus osas aga kinnitan lahkelt kôigile kommentaatoritele, et
1) Ma olen täiesti teadlik sellest, et ka mul endal on ilmselt meditsiiniliselt diagnoositavaid vaimseid häireid. Seda puhta tôenäosuse pôhjal. Ma olen juba ette nôus kôikide diagnoosidega. No problem. Olen nôus nii imbetsilli, paranoiku, skisofreeniku, kui ka ilmselt perverdi diagnoosiga. Pikas nimekirjas ainuke, milles ma ennest süüdi ei tunnista on lasteporno omamine ja levitamine. Sorry. See ei huvita.
2) Kuna olen elus teinud asju, mida ma ise ôigeks ei pea, siis ma ei ole moraalseks eeskujuks kellelegi. Olen sellega leppinud ja ei ürita kunagi mängida vôltsvagaduse mängu, kus mina oleksin eeskuju. Ma ei ole seda ja palun ärge pookige mulle külge taolist pretentsiooni. See isegi ei huvita mind. Mul on ainult môned pôhimôtted, mida ma olen alati valmis kaitsma. Ja nende pôhimôtete järgi ma ise hindan inimesi.
3) Tean, et ma eksin tihti. Aga ma ei saa sellest enne teada, kui ma oma teadmisi ja tajusid ei kôrvuta teiste inimeste teadmistega.
Kordan, et ma ei tea, et Peep Taimlal oleks kliinilise psühhaatria môttes skisofreeniat. Ma arvan ainult, et tema reaktsioonid ja käitumised sellest hetkest, kui tal paluti paariks päevaks koju jääda ravile, olid ebatavaliselt irratsionaalsed ja peegeldasid ebatavalist minapilti ja maailmataju. Viisist, kuidas ta esitas oma valesid, jäi minule mulje, et ta tôepoolest uskus seda, mida ta rääkis. Ja see on traagiline.
Millest oli minu tekst tegelikult? See rääkis ju sellest, kuidas üksteise möödarääkimise tulemusena, sündis kärbsest elevant. Ja kuidas üks meediatöötaja otsustas täiesti irratsionaalsete argumentidega ennast kaitsta. Kannatasid sellest konfliktist môlemad. Nii meediatöötaja kui organisatsioon. Diagnoos ei olnud selles loos mulle endale oluline. Kirjeldasin vaid olukordi, mille puhul minu hinnangul tekkivad tajuhäired, mis vôivad olla pôhjuseks ka selle skandaali taolises kulgemises.
Ometi paljastas tekkinud diskussioon ka ühe olulise probleemi meie avalikus diskussioonis. Pean silmas seda, et kui kasvôi teoreetiliselt üks vaimse hälvega inimene ründab organisatsiooni tabloidmeedia vahendusel, kas on mingit vôimalust, et see organisatsioon saaks ennast kaitsta? Tundub, et ei ole. Kui organisatsioon kirjeldab fakte vastupidiselt üksikisikule, siis on ju selge, et organisatsiooni ei usuta. Taolised asjad ei jôua aga pea kunagi kohtusse, kus organisatsioon saaks sôltumatute kohtunike kaudu fakte esitleda. Seepärast jääb organisatsioon igal juhul kaotajaks avaliku kuvanid môttes igas skandaalis, kus üksikisik vôtab laimata organisatsiooni. Sest on üks argument,mis on tabu. On keelatud öelda, et inimene on haige ja me peaksime lôpetama tema teema ekspluateerimise. Seda argumenti ei saa avalikult kasutada, isegi kui see on ôige.
Viimane môtteavaldus oli teoreetiline ja Peep Taimla juhtumiga on sellel vaid kaudne seos.
Lisaks ütlen igaks juhuks neile, kes seda ei tea. Ma ei tööta ETV-s juba 3 aastat, aga mul on ikka valus, kui môni ETV töötaja teist meedias laimab.
Muus osas aga kinnitan lahkelt kôigile kommentaatoritele, et
1) Ma olen täiesti teadlik sellest, et ka mul endal on ilmselt meditsiiniliselt diagnoositavaid vaimseid häireid. Seda puhta tôenäosuse pôhjal. Ma olen juba ette nôus kôikide diagnoosidega. No problem. Olen nôus nii imbetsilli, paranoiku, skisofreeniku, kui ka ilmselt perverdi diagnoosiga. Pikas nimekirjas ainuke, milles ma ennest süüdi ei tunnista on lasteporno omamine ja levitamine. Sorry. See ei huvita.
2) Kuna olen elus teinud asju, mida ma ise ôigeks ei pea, siis ma ei ole moraalseks eeskujuks kellelegi. Olen sellega leppinud ja ei ürita kunagi mängida vôltsvagaduse mängu, kus mina oleksin eeskuju. Ma ei ole seda ja palun ärge pookige mulle külge taolist pretentsiooni. See isegi ei huvita mind. Mul on ainult môned pôhimôtted, mida ma olen alati valmis kaitsma. Ja nende pôhimôtete järgi ma ise hindan inimesi.
3) Tean, et ma eksin tihti. Aga ma ei saa sellest enne teada, kui ma oma teadmisi ja tajusid ei kôrvuta teiste inimeste teadmistega.
Skisofreenia defineerimisest
Veidi ootamatult on meedia üles korjanud minu jutust sildistamise. Täpsustan siis oma lähenemist skisofreeniale.
Mul on meeles, kuidas Vaino Vahing kord seletas, et psühhiaatrina vôiks ta igale inimesele panna meditsiinilise diagnoosi. Normaalsus on ju vaid kokkuleppeline môiste, mida puhtal kujul ei esine. Niisamuti on huvitavaks lugemiseks 2004. aastal Briti Psühholoogiaseltsis raamatuauhinna saanud Richard P. Bentalli "Madness explained. Psychosis and human nature", milles autor väidab, et me ei saa skisofreeniat taandada vaid aju keemilistele protsessidele, vaid selles on oma osa üldistest inimloomuse foobiatest. Selle kohaselt usun ma, et igas inimeses on mingil kujul olemas potentsiaalne tajuhälvete subjekt. Ka mina ei ole kindlasti kôikides olukordades adekvaatne. Ma tean seda. Puhta tôenäosusteooria pôhjal vôin ma oletada, et ka mina olen latentne skisofreenik.
Kliinilise skisofreenia esindajail vôib olla ka teistsugune suhtumine probleemi, aga nad vôivad vähemalt nôustuda, et teadusmaailmas on skisofreenia defineerimisel erinevaid nägemusi ja dimensioone.
Möönan ka, et teadustasandil vôiks vaielda, kas igat tajuhäirega psühhoosi on vôimalik nimetada skisofreeniaks, aga see osa arutelust väljub minu kompetentsist.
Üldiselt on aga selge, et mina ei pane diagnoosi, vaid osutan, et see Peebu käitumine sarnaneb tajuhäirele, mida ma olen korduvalt näinud nii mônegi teise meediategelase juures.
Mul on meeles, kuidas Vaino Vahing kord seletas, et psühhiaatrina vôiks ta igale inimesele panna meditsiinilise diagnoosi. Normaalsus on ju vaid kokkuleppeline môiste, mida puhtal kujul ei esine. Niisamuti on huvitavaks lugemiseks 2004. aastal Briti Psühholoogiaseltsis raamatuauhinna saanud Richard P. Bentalli "Madness explained. Psychosis and human nature", milles autor väidab, et me ei saa skisofreeniat taandada vaid aju keemilistele protsessidele, vaid selles on oma osa üldistest inimloomuse foobiatest. Selle kohaselt usun ma, et igas inimeses on mingil kujul olemas potentsiaalne tajuhälvete subjekt. Ka mina ei ole kindlasti kôikides olukordades adekvaatne. Ma tean seda. Puhta tôenäosusteooria pôhjal vôin ma oletada, et ka mina olen latentne skisofreenik.
Kliinilise skisofreenia esindajail vôib olla ka teistsugune suhtumine probleemi, aga nad vôivad vähemalt nôustuda, et teadusmaailmas on skisofreenia defineerimisel erinevaid nägemusi ja dimensioone.
Möönan ka, et teadustasandil vôiks vaielda, kas igat tajuhäirega psühhoosi on vôimalik nimetada skisofreeniaks, aga see osa arutelust väljub minu kompetentsist.
Üldiselt on aga selge, et mina ei pane diagnoosi, vaid osutan, et see Peebu käitumine sarnaneb tajuhäirele, mida ma olen korduvalt näinud nii mônegi teise meediategelase juures.
Telli:
Postitused (Atom)
